Kommenteeri

Aleksei Lotman: Kas fosforiidi kaevandamist tasub uurida?

Moodne fosforiidipromo algab tõdemusest, et fosfor on eluks hädavajalik. See on tõepoolest nii ja seda teab igaüks, kes ei maganud kooli bioloogiatundides. Fosfor on vajalik, et salvestada pärilikku infot, kanda edasi energiat ja paljudeks teisteks eluliselt vajalikeks funktsioonideks. Kas see tähendab aga seda, et ilma fosforiiti kaevandamata sureme ära, nagu meile läbi lillede vihjatakse?

Tagasi igipõlise põllumajanduse juurde

Taimed ja seened on sadu miljoneid aastaid vees lahustunud fosfaate omastanud ning ikka on neid jätkunud kasvuks vajalikul määral. Loomad saavad fosforit toidust, olgu selleks taimed, seened või teised loomad. Sealt jõuab see laguahela kaudu tagasi taimedele kättesaadavasse vormi. Fosforita pole keegi jäänud, kuigi osa fosforist liigub ühel või teisel põhjusel kohalikust aineringest välja ja tihti ongi looduslike ökosüsteemide loomulik olek fosforivaegus. Ehk siis paljudel juhtudel piirab taimede kasvu just fosfori kättesaadavus.

Et sõnnik sisaldab fosforit ja teisi taimetoitaineid, õppisid põlluharijad seda juba ammu väetisena kasutama. Nii ringleb fosfor taimede, loomade, sealhulgas inimeste sõnniku ja mulla vahel – nii nagu teisteski ökosüsteemides. Teatud määral liigub fosfor alati taludest välja, osa müüdud toodanguga ja osa kadudena põllult. Seda viimast püüab iga mõistlik põllumees ära hoida, kuigi täiesti vältida seda ei õnnestu. Toodanguga välja minev fosfor on aga igati loomulik ja mida rohkem elab rahvast linnas, seda suurem on fosfori voog põllumajandusmaalt linnakeskkonda. Fosfori väljumist põllumajandusmaastikult armastatakse tuua tõendiks, et ilma mineraalse fosforväetiseta muld vaesub. Siiski pole mineraalväetis sugugi ainus viis põllumaadelt välja viidud fosfori kompenseerimiseks.

Esiteks tuleb tegelda „linna läinud” fosforiga. Koos reoveega veekogudesse jõudes paneb fosfor vohama vetikad, mistõttu on vajalik see heitvee puhastamise käigus eemaldada. Kuid kättesaadud fosfor tuleb ju kuhugi panna – prügimäelt leostub see ajapikku ja põhjustab ikkagi veekogude kinnikasvamist. Mõistlik on heitveest pärit fosfor tagasi põllule tuua. Loomulikult pole seegi lahendus probleemivaba, sest reovee sete sisaldab ebameeldivaid asju ravimijääkidest raskemetallideni, ka on väljasetitatud fosfor tihti vähelahustuv ja taimedele raskesti omastatav. Ent fosfori põllule tagasi toomine on õigupoolest ainus jätkusuutlik tee, mistõttu tuleb tehniliste probleemidega senisest tõhusamalt tegelda.

Teiseks, võimalusel tuleb fosfori kadusid põldudelt vältida ja pärivett läinud fosfor põllule tagasi tuua. Jõeluhtadelt tuleb hein loomasöödaks tuua ja pärast viia põldudele sõnnik. Samamoodi aitab merre jõudnud fosforit tagasi tuua adru kasutamine väetisena. Need kaks fosfori tagasitoomise viisi on igipõlised ja tuleb taas ausse tõsta. Ent arenemas on ka uued suunad. Kuivõrd inimtekkelised fosforikaod mõjutavad tõsiselt veeökosüsteeme, ongi mõistlik tuua fosfor veekogudest ja kaldavöönditest põllumajanduslikku kasutusse.

Samm ökoloogilise kriisi poole?

Inimtegevuse tõttu Läänemerre jõudnud fosfor ja lämmastik on viinud meie kodumere tõsisesse ökoloogilisse kriisi, mille tunnusmärkideks on mürgised „õitsengud” ja merepõhja hapnikuta piirkonnad. Seetõttu lepiti Läänemere kaitseks loodud Helsinki komisjoni töö raames kokku merre jõudva fosfori ja lämmastiku koguste olulises piiramises. Selleks tuleb pingutada kõigis sektorites, muu hulgas vältida ülemäärast taimetoitainete kasutamist põllumajanduses. Tuues aga mere valgala põllumajandusse fosfaate juurde, jätkame selle ületoitmist.

Fosforiidi kaevandamine suurendab fosfori merre jõudmise riske veelgi, nagu hiljuti nägime idapiiri taga. Kaevandamisega kaasnevad fosfori kaod on paraku levinud mujalgi ega ole vaid meie idanaabri iseärasus. Seni pole veel kirjeldatud veenvalt viisi, mis võimaldaks meil fosforiiti kaevandada ilma kadudeta ja merre jõudva fosfori kogust suurendamata. Et fosforiidi leiukohad kattuvad aga suuresti meie parimate põllumaadega, tekib küsimus kuidas mõjutab kaevandamine põllumajandustootmist? Kuidas on tagatud tootliku põllumaa säilimine kaevanduspiirkondades? Kui fosforiiti kaevandades muudame Eesti põllumaad kasutuskõlbmatuks, siis halvendame oma toidujulgeolekut.

Ent ehk peaks siiski seda varu uurima? Ettevaatliku ja keskkonnanõudeid arvestava uurimise vastu poleks ju iseenesest midagi. Paraku on seni ikka olnud nii, et kui uurimise peale on juba hulk raha kulutatud, on hiljem raske kaevandamisest keelduda. Lahendusena on pakutud, et uuringuid teeb riik. See ehk isegi toimiks, kui riigil raha puu otsas kasvaks. Millise kulutuse peaks riik tegemata jätma või milliseid makse tõstma, et fosforiiti uurida? Praegu kavandatakse ju hoopis ressursi- ja keskkonnatasude vähendamist. Loomulikult peaksid ülikoolid meie maa geoloogilist ehitust edasi uurima, sealhulgas miks ka mitte fosforiidi leiukohti. Spetsiaalseid fosforiidi uuringuid aga pole praegu küll vajadust teha.



Lisa kommentaar

Email again: