Kommenteeri

Eesti valik: väike räpane põlevkiviriik või nutikas kohaneja

Väikese räpase riigi kuvandist lahtisaamiseks on Eesti REKKi eelnõus vaja panna paika selge tegevusplaan fossiilkütustest loobumiseks, sh põlevkivi kasutamise lõpetamiseks.

„Ainult üle minu laiba!“ Sellise sõnumiga tervitas hulk rahvast läinud nädala neljapäeval Toompeal uue riigikogu esimest istungit. Tegemist ei olnud üksikaktsiooniga, vaid üha hoogu võtva liikumisega valitsuste kliimapoliitika vastu. 15. märtsil kogunes üle maailma vähemalt 1,6 miljonit noort kliimastreigile, et edastada poliitikutele sõnum: ootame konkreetseid samme kliimamuutuse vastu võitlemisel.

Noortel on tõsi taga, sest nad mässavad sõna otseses mõttes oma tuleviku, ja veel enamgi, elu eest. Eelmise aasta oktoobris avalikustatud ÜRO valitsusvahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change, IPCC) 1,5kraadise kliimasoojenemise eriraportis hoiatatakse, et kliimakatastroofi ärahoidmiseks on juba lähikümnenditel vaja tegutseda väga otsustavalt ja väga kiiresti. Võimaluste aken tagada inimkonnale elamiskõlblik planeet ka eelolevateks sajanditeks hakkab sulguma järgmise 12 aasta jooksul.1

Olukord on äärmiselt tõsine. Paljudele võib see teema tunduda kauge, ometi on kliimamuutuse tagajärjed juba praegu käegakatsutavad. Maastikupõlengud, üha ekstreemsemad ilmastikutingimused, suurem suremus suviste kuumalainete tõttu, rändekriis – kliima muutumisel on neis kõigis oma osa. Ka meie elu mõjutab see juba praegu. Üks mõju näiteid on 2018. aasta suvine põud, mis tegi põllumeeste elu keeruliseks. 2018. aastal esitleti maaülikooli teadlaste uuringut, mis kinnitab, et ekstreemsed ilmastikunähtused on sagenenud. See omakorda suurendab tulevikuriski, et Eesti põllumajandustootjad peavad toime tulema senisest karmimas keskkonnas.2  Juba praegu on ennustatud toiduainehindade tõusu ja kliimamuutuse tagajärgedest pääsu otsivate pagulaste arvu kasvu.

Kliimamuutus on kohal ning nüüd tuleb lahendada küsimus, kuidas hullem ära hoida. Oleme kogu maailma rahvastega reisijad kuristiku poole kihutavas rongis, mis – tõsi küll – veel meie eluajal servani ei jõua, küll aga meie laste ja lastelaste eluajal. Rongisõitjad – nii rahvad kui ka valitsused – reageerivad ees ootavale õnnetusele väga erinevalt. Suur osa kaasreisijatest suleb silmad, tahtmata üldse nii halbadele asjadele mõelda või tõsiasju omaks võtta. Osa leiab, et aega on, seni võiks katlale veelgi kütet alla panna, liigkiire pidurdus teeks äkki reisijatele viga. Kolmandad mõtlevad pingsalt lahendustele, kuidas õigel ajal pidama saada ja leida tulevikutranspordile muid lahendusi. Kuna katlakütjaid on mitu, ent rongi üksainus, on katlaruumi õhkkond pinev.

Loe artiklit edasi Sirbist!

Lisa kommentaar

Email again: