Kommenteeri

Viiger - kas esimene kliimamuutuste ohver Eestis?

Viigrid on maailma kõige väiksemad hülged, kuid kummatigi asustavad nad Arktika merede jäävälju, kõrvalisi kõledaid kohti, kuhu ei satu sageli suuremadki loomad.
Sellise elupaiga valikul on oma kujunemislugu, sest eks seal, kus looduslikud tingimused karmimad, on vähem võistlejaid ning vaenlasigi.

Nii on sellest loomast saanud tõeline jääsõltlane – tema poegade saatus sõltub osavasti merejääle lumevaaludesse kaevatud koopast, kus nad oma esimesed elunädalad veedavad varjatuna karmi talvepakase, kiskjate ja kotka küüniste eest.
Kui talved soojenevad, ei jätku meie kodumeres enam jääd ja viigrid on sunnitud kaugemale põhja poole taanduma.

Näiteks Soome lahes on viigrite arvukus vähenenud umbes 3000 isendilt 1980. aastal vaid mõnesaja isendini 2015. aastal – vaatamata
sellele, et samal perioodil on liik olnud kõigis piirkonna riikides looduskaitse all. Võimekate ujujate ning hämmastavate rajaleidjatena võivad hülged rännata sadade kilomeetrite tagustele kalavetele ning sealt sirgelt üle mere ujudes üles leida oma lemmikkivid, millel retkede vahel puhata. Paraku aga kujunevad puhke- ja poegimisalad välja väga pika ajaga, mitmete põlvkondade jooksul. Loivalised kipuvad tagasi sinna, kus nad ise kunagi on sündinud. Kliima kiire muutumisega ei leidu aga poegadele neil aladel enam küljealust ega peavarju ning lagedale jääle lumevaestel kevadetel sündivad loivalised on loodusjõudude ja kiskjate meelevallas. Harjumuspärastest poegimistingimustest ilma jää- nud hülgeemad ei oska selles uues olukorras langetada õigeid otsuseid, sest põlvkondadega kinnistunud instinktid ja asjakohane
käitumine suunavad nad ikka tagasi oma juurte juurde. Poeg on viigriemale nii kallis, et loomad ei usalda pikalt ringi ujudes jääd otsida – aastakümneid on seda ju ikka leidunud seal, kus täna veel viigreid liikvel.


Lisa kommentaar

Email again: