Kommenteeri

Liivarand söekaevanduses 06.12.2015

Ärkasime täna Düsseldorfi industriaalses ja pühapäevaselt inimtühjas eeslinnas veidi hiljem kui tavaliselt – kell 9 hommikul. Päeva uurimisobjekt oli suurem kui ükski tehismaastik, mida siiani näinud oleme – üle saja ruutkilomeetrine Garzweileri pruunsöekaevandus Lääne-Saksamaal.
Garzweiler on pea kolmekümneaastane kaevandus, mille rajamiseks on alalt ümber paigutatud nii maanteesid kui inimeste kodud. Sealse ala kaevandusajalugu ulatub 150 aasta taha ning hõlmab peale pruunsöeaukude ka viit elektrijaama. Kaevandust laiendatakse kuni aastani 2045, kui kogu ligniit on selle kandi maapõuest välja kaevatud, kiirusega 100 miljonit tonni pruunsütt aastas.


Garzweiler erineb päev varem nähtud Konini pruunsöekaevandusest Poolas selle poolest, et kaevanduse aukude kohale on ehitatud vaateplatvormid ning käiku on viidud ambitsioonikas maa-ala „rekultiveerimise" projekt. Eesmärk on küllap saavutada sõbralikum suhe nii kohalike kui ka turistidega, vihjates, et me teeme siin täiesti inimsõbralikku värki.
Ent see rekultiveerimise projekt pole mingi pehmo pargiehitus. Energiafirma RWE, kes Garzweilerit haldab, plaanib osa ärakasutatud maast muuta liivarannaks. Koha nimi on :terra nova (uus maa lad k), mille eesmärk on väidetavalt panustada kohalikku kultuuri. Saja meetri sügavuse ning 66-ruutkilomeetrise pindalaga kaevandusaugu veerele oli pikitud metallist rannatoole ning üle tulevase rannaala puhub karge kaevandusetuul, mis ei jää pooltki alla korralikule ookeaniiilile. Promenaadile viib puust jalgtee otse 18-euroseid burkse pakkuvast restoranist.
:terra nova beach'il tekkis kõigele vaatamata lootus, et ehk pole tulevikus enam kuskilt võimalik leida sääraseid suuri tuhamäestikke, vaid üksnes neile kasvanud haljastust.


Väljusime kaevandusalalt, ümbritseva looduse niisutamiseks piserdatud tehisvihm esiklaasil, astusime korra sisse ühte nii tuleva jõulu kui ka möödunud sügise vaimus kaunistatud pagariärisse, kus kohaliku eheda saksa külakese kodanikud kohvi ja kooki nautisid. Mõistsime peatselt, et see pole päris meie skene, pakkisime end tagasi oma punavalgesse kliimabussi ning kimasime Antwerpenisse. Kaks tundi sõitu, kui lühike maa! Aknast paistis Saksamaa detsembrikuine sügis – kolletavad puud lõputute tuulikute ja suitsevate korstende taustal.
Piret
Fotod: Renee Altrov

Lisa kommentaar

Email again: