Комментарий

Aktivismist. Lühidalt 11.12.2015

Viimased päevad Pariisis on andnud palju mõtteainet aktivismi rollist, eesmärkidest, piiridest ja riskidest. Seekordne blogipostitus ongi natuke filosoofilisem.

Pariisis toimuva kliimakonverentsi ümber korraldatavaid keskkonnaaktiviste koordineerib just selleks puhuks Prantsusmaal loodud võrgustik Coalition Climat 21, kuhu kuuluvad näiteks Greenpeace, Maailma Looduse Fond (WWF), Avaaz, 350.org, Friends of the Earth ja veel üle saja organisatsiooni.Sellise üleilmse kliimaaktivismi võrgustumise põhjuseks ja ajendiks on olnud Kopenhaageni kliimakõneluste läbikukkumine kuus aastat tagasi ja Varssavi kõnelustel domineerinud suurkorporatsioonide lobby kolm aastat tagasi.Tegutsemise eesmärk on koordineerida väga erinevate gruppide tegevust kliimamuutuste alase teadlikkuse tõusu ja parema poliitika nõudmisel. Organisatsioonid on väga erinevad: põlisrahvastest feministideni, teadlastest kunstnikeni. 

Ühelt poolt peegeldab selline mitmekesisus hästi seda, kuidas kliimamuutustel on mõju kogu ühiskonnale. Teiselt poolt on küll kõigil üks eesmärk, et kliimamuutuste kahjulikku mõju vähendada, kuid igal grupil omaette ju ka muud eesmärgid. Kliimabussi panime kokku, et tõsta eestimaalaste teadlikkust kliimamuutustest ja saata kodumaale infot siin toimuvast. Põlisrahvaste grupid tahavad peatada nende kogukondi kahjustavaid suuri fossiilkütuste projekte ja ookeanisaarte esindajatel on eesmärk saada kliimamuutuste põhisüüdlastelt kätte lubadus, et nende uppuvate saarte probleemid aidatakse lahendada.
Seega toimub iga päev Pariisis väga erinevaid ja erinevate eesmärkidega meeleavaldusi ja kunstiprojekte. Kõige selle rahumeelsena hoidmiseks korraldatakse iga päev aktivistidele koolitusi sellest, et kliimakoalitsioonil on kolm konsensuslikult kokku lepitud põhimõtet: meeleavaldused peavad olema rahumeelsed, politsei ja sõjaväega ei tohi olla konflikti ning kellegi vara ei tohi kahjustada. Maailma keskkonnakaitse liikumises on ka väga teistsuguseid meetodeid kasutavaid organisatsioone, kuid Pariisis on kokku lepitud just sellised reeglid. Teisalt ei saa kunagi lõpuni välistada, et keegi tuleb  siia hoopis kurjade plaanidega. Eriti nüüd, kus riigis on terrorismi tõttu eriolukord ja suur osa pariislasi veel leinab terrorirünnakutes hukkunud kaaslasi.

Miks aga on üldse vaja kellelgi tänavale minna midagi nõudma, kui kliimakõnelused ju ometi käivad ja maailma liidrid eesotsas Obamaga on lubanud ambitsioonikat lepet?

Tänapäeval räägitakse palju kliimaõigusest (climate justice), mis tähendab, et igal inimesel on õigus elada normaalses kliimas ja teistel ei ole õigust paisata süsihappegaasi õhku rikkudes nii meie planeedi elamisväärsust. Kuigi Obama käis Pariisis, on juba täna näha, et iga päev avalikustatav leppe mustanditekst on eelmisest nõrgem. Näiteks osad riikide võetavad kohustused on sõnastatud pehmemaks ja nende rakendamine on edasi lükatud 2023. aasta peale.



Kliimaaktivistide võrgustiku 350.org koolitaja Emma Bierman toob näiteks, et kui sa oled naine ja kannad pükse või sa oled lihtsast perest pärit inimene, kes on saanud kõrghariduse, siis need on näited tänapäeval väga tavalistest õigustest, mille saavutamiseks pidi keegi kunagi ületama tema ajal ees olnud piire ja demonstreerima muutuse vajalikkust. Greenpeace'i pealik Kumi Naidoo toob teise näite: lihtsalt selle pärast, et orjakauplemine oli kunagi lubatud, ei tähenda, et see oli õige, ka fossiilkütuste põletamine võib olla juriidiliselt lubatud, kuid see ei muuda seda õigeks.

Nagu ütles hiljuti Kofi Anan, aken ohtlike kliimamuutuste vältimiseks sulgub kiiresti ja selleks on vaja kogu ühiskonna mobiliseerumist energiamajanduse ümberkorraldamiseks. Tänavatele tulevad aktivistid mängivad olulist rolli selles, et tuleksime oma mugavustsoonidest välja ja mõistaksime muutuste vajalikkust. Teisalt on aktvism oma olemuselt piiride ületamine ja ajal, mil maailm niigi ärev, tuleb igal sammul kaaluda, mis on kõrgelt turvatud, kuid kergesti süttivas Pariisis võimalik.



Silvia

Fotod: Renee Altrov


Добавить комментарий

Email again: