Комментарий

Kus on kõik leedukad? 04.12.2015


Hiiglasliku nõukogudeaegse betoonkompleksi parklas ei olnud me üksi. Suletud jaama kohta oli kahtlaselt keeruline parkimiskohta leida, silmapiiri täitsid sajad ja sajad autod. Läksime kepsakal sammul mööda militaarrõivastuses turvameestest ning Silvia läks infoletti küsima, et kuidas jaamaga lähemalt tutvuda saaks.

Ehkki teises hoones, siis tutvuda siiski saime. 1983. aastal avatud elektrijaam täitis parimatel aegadel 80-90% Leedu energiavajadusest, andis tööd 5000 inimesele ning võimaldas sinna noorima Leedu linna tekkimist. Euroopa Liiduga liitumise üks tingimustest oli aga jaama sulgemine ning sellega alustati aastal 2009 ja kestab praeguseni. Radioaktiivne jääde tuleb betooni matta, reaktorid ja muu masinavärk lahti võtta ning sadu tuhandeid tonne materjale hävitada, vanametall maha müüa ja iga mutri radioaktiivsust sealjuures mõõta. Minu jaoks oli see igatahes hämmastav. Kogu protsessi lõpuaastaks on 2038. See tähendab, et Ignalina sulgemine võtab aega umbes sama palju kui see üldse töös oli.

Siis seadsime suuna Vilniuse poole, kus kohtusime Leedu Looduse Fondi esindajate ning Leedu Taastuvenergia Assotsiatsiooni presidendi Martynas Nageviciusega. Kuna Ingalina suleti, peab Leedu 80% enda energiavajadusest katma impordiga, ka Eestist. Ülejäänu on aga taastuvenergia: tuule-, päikese- ja biomassienergia. Viimast avas meile Vilma Gaubyté, kes lobib biomassienergiat avalikkusele ja poliitikutele. Mina sain igatahes selgemaks, et mis on biomassienergia, mis on selle head ja vead ja mis on biomassienergia tulevik. Imeline, eks!

Üks lõuna hiljem, olemegi juba teel Poola poole. Kohale jõuame siis, kui uus päev on mõned tunnid juba kestnud, aga see meid ei heiduta: meil on Alliksaar, peatused jalasirutamiseks ja Vilniuse küpsised kilekotis.

Sanna
Fotod: Andres Estna




Добавить комментарий

Email again: