Комментарий

Sinine laguun: Konini seiklused 06.12.2015

Hommik algas uniselt. Magamiseks aega üüratult palju ei jätkunud. Juba tuli uuesti jalad selga võtta ja võtta suund Konini kaevanduse poole. 


Saabusime õigesse kohta. Tee äärde olid veetud ilmselgelt ajale jalgu jäänud kaevandusmasinad, mis nüüd leidsid uue hingamise vabaõhumuuseumi eksponaatidena. Nähtavale ilmusid  toorkaevandussaadusi vedavad konveierlindid. Karjääriserval avanes üüratu vaade kogu kompleksile. Karjääriaugus istusid viis hiiglaslikku masinat, kaks neist olid hetkel töös. Konveierlint vedas linnaliikluse kiirusel toorest pruunsütt, suunaga otse põletusjaama poole. Hiljem selgus, et seal kaevandatakse kuskil 15 miljonit tonni pruunsütt aastas. Eestis kaevandatakse umbes samas suurusjärgus põlevkivi. Aga meie kodumaaga võrreldes, kus kukersiidikihi paksus maapõues piirdub kuskil kolme meetriga, on Poola ligniit kümnemeetriliste vöönditena. Sealne karjäär on üpris sügav, aga mitte nii lai kui Eestis.


Karjääriauku otsides hakkasid kõigil silma neli metsatuka kohalt terendavat „pilvemasinat“. Omamoodi esteetilised nagu nad olid, tuli meil tahtmine need uuesti üles leida. Konveierlindid olid suunaga sealsete põletusjaamade poole. Meile pakkus väga rõõmu Konini maastikke avastades, et peale saastava söeenergeetika harrastati seal ka tuuleenergeetikat ja mitte vähe. Silma hakkasid kümned erikujuga töökorras tuulikud.

Leidsime põletusjaama üles. Selle tagant paistis „Sinine laguun“ – türkiissinine järv, mis kutsus väga ujuma. See oli leelisejärv. Kohaliku põletusjaama reoveed olid veekogu rängalt aluseliseks muutnud. Muidugi oli järv elust tühi. Lähedases metsatukas kohtasime faasanipaari, ent need kaks lindu oli ainus elusloodus saja meetri raadiuses. Väga eksootiline!


Kahjuks tuli meil edasi minna, sest kell ei ootanud ning õhtuks oli plaan veel Saksamaa teise otsa jõuda. Enne hüppasime korra Berliinist läbi, et sealt meie UUS LIIGE peale võtta – Renee Altrov. Meil on nüüd tiimis kaks fotograafi. Seltsi kah rohkem, super!

Raske on ära oodata homset, sest iga päev tõotab minna aina põnevamaks.

Mihkel Kaalep

Fotod: Andres Estna

Добавить комментарий

Email again: