Kliimaseadus - jah, ei, võib-olla?

Taustainfo

Võitlemaks kliimamuutustega ja saavutamaks kliimaneutraalsus, on nii riigid Euroopas kui ka laiemalt kehtestanud, kehtestamas või kaalumas kliimaseaduse koostamist ja peamise tööriistana kasutamist kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Lisaks arutatakse ka EL tasandil kliimaseaduse kehtestamist.

Riigid ja nende kliimaseadused

Ligi pooltel kõigist ELi liikmesriikidest on sellised seadused juba kas vastu võtnud või koostamisel. Ühtlasi kaaluvad juba mitmed EL riigid kliimaseaduse kehtestamist. Eesti ükski neist ei ole. Kliimaseaduseid on vastu võetud ka väljaspool ELi. Täpsemalt selgitab olukorda järgnev tabel.


Riigid, kus on kliimaseadus

EL riigid, mis koostavad kliimaseadust

Riigid, mis kaaluvad kliimaseadust

EL riigid, millel pole kliimaseadust

Pikaaegse eesmärgiga kliimaseadused

Pikaaegse eesmärgita kliimaseadused

Struktuuron erinev

Taani

Austria

Benin

Horvaatia

Portugal

Tšehhi

Soome

Bulgaaria

Keenia

Läti

Belgia

Eesti

Prantsusmaa

Malta

Pakistan

Luksemburg

Tšiili

Kreeka

Saksamaa

Island

Paapua Uus-Guinea

Sloveenia

Araabia Ühendriigid

Ungari

Iirimaa

Šveits

Paraguay

Hispaania


Itaalia

Holland

Liechtenstein

Peruu



Leedu

Rootsi


Uus-Meremaa



Poola

Norra





Rumeenia

Suurbritannia





Slovakkia






Küpros




Struktuur

Mitte ükski kliimaseadus pole oma raamistikult sama, küll aga on neist välja joonistunud ühiseid elemente nagu eesmärgid, planeerimine, meetmed, seire, avalikkuse kaasamine ja teadusnõukogud. Seadused oma sisult nii üsnagi üldised (nt Rootsi) kui ka väga detailsed (nt Suurbritannia). „Hea“ seadus peaks vastama üldjuhul järgnevatele küsimustele.

Mida soovitakse saavutada?

Seadus sisaldab lühi- ja pikaajalisi kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid eesmärke, mida kliimapoliitikas saavutada soovitakse. Need annavad ühelt poolt suunise, kuhu liikuda ja teiselt poolt võimaldavad kontrollida, kas (vahe)eesmärgid saavutatakse või mitte.

Heas seaduses on olemas:

  • Kvantitatiivsed heitmete vähendamise eesmärgid, nagu nt 2030 ja 2050 eesmärk;

  • Kindlust ja läbipaistvust tagavad eesmärgid, nagu nt heitmete eelarveperioodid, sh süsinikueelarve;

  • Ülevaatamise eesmärgid, nagu nt kindel ajaperiood, millal vaadatakse üle, kas on võimalik ambitsiooni veelgi tõsta (vähendamine peab olema välistatud).

Kuidas on võimalik eesmärk saavutada?

Seadus sisaldab plaane ja meetmeid, mis võimaldavad kliimaeesmärke saavutada. Küll aga pole tegemist konkreetsete juhistega, kuidas eesmärk saavutada, vaid pigem juhistega, mis vormis ja kuidas eesmärgi teerada kirja pannakse. Eestis on sellised dokumendid nt KPP ja ENMAK.

Heas seaduses on olemas:

  • Pikaajaline plaan koos meetmetega kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Hetkel on see plaan aga paljudel puudu (seda küll mingil määral asendavad REKK’id);

  • Raamistik ja ajakava selle kohta, kuidas ja millise ajavahemikuga meetmeettepanekuid tehakse (tegevuste kavandamise ajakava);

  • Konkreetsed meetmed seaduses endas, nagu nt süsinikumaks või teatatavate fossiilkütuste põletamise keeld. Eesti kontekstis võiks selleks olla nt põlevkivi kasutamise lõpetamine;

  • Finantsküsimustega seonduvad suunised, nagu nt kliimapoliitika rahastus on osa riigieelarve koostamise protsessis;

  • Süsinikueelarvega seonduvad suunised, nagu nt 5-aastase süsinikueelarve koostamise kohustus (nt Suurbritannia näitel).

Kes vastutab eesmärgi saavutamise eest?

Seaduses on konkreetselt kirjas, kes millise valdkonna eest ja mis ulatuses vastutab. Tegemist on vastutusega just ennekõike ministritele ja nende allasutustele. Eesti kontekstis võib see siis tähendada seda, et öeldakse ära nt, kes tegeleb ÕÜga.

Heas seaduses on:

  • Sätestatud, kes seatud eesmärgi saavutamise eest vastutab. Üldjuhul on kirja pandud ministeerium, küll aga on mindud ka täpsemaks ja kirja pandud täpselt, millised ministeeriumid ja ametiasutused konkreetsete teemade/valdkondade vms eest vastutavad ja tegevuste toimumise eest vastutavad. Nt vastutab Hollandis Majandus- ja Kliimaministeerium 10-aastaste kliimaplaanide koostamise ja esitamise eest;

  • Vastutus jaotatud. Mõistlik on kliimakaitse planeerimiseks vajalikud strateegia või plaani osad ministeeriumite jm riigiasutuste vahel laiali jagada. Jagunemine võiks olla nt majandussektorite kaupa;

  • Sätestatud, et igasuguste dokumentide kinnitaja on parlament.

Kuidas eesmärgi saavutamisega läheb?

Tagamaks seda, et eesmärgid ja alaeesmärgid saavutatud saaksid, näeb seadus ette ka selle, kuidas toimub seire ja aruandlus (sh mis perioodi vältel või vahega).

Heas seaduses on:

  • Sätestatud, et aastaaruanded jm dokumendid peavad olema avalikud ja kergesti kättesaadavad. Aastaaruandeid koostavad üldjuhul valitsused, küll aga on eraldi ka nt loodud sõltumatu komitee(nt Holland ja Prantsusmaa), kes hinnangu koostab ja esitab. Valitsusel on kohustus komitee aruandele vastata ja vajadusel selgitusi jagada;

  • Sätestatud, et kliimapoliitika ja selle rakendamiseks vajalik eelarve esitatakse parlamendile koos riigieelarve eelnõuga. Nt Saksamaal lisatakse veel juurde ka senised edusammud ja neile kulunud ressursid;

  • Sätestatud, et tuleb koheselt võtta kasutusele lisameetmed, kui progressi eesmärkide täitmisel pole tuvastatud (sellised sätted on nt kirjas Soome ja Rootsi kliimaseaduses).

Kes on kaasatud eesmärgi saavutamisse?

Kliimateemade huvitatud osapoolte laia ringi tõttu on äärmiselt oluline ka see, kes ja mil viisil on kaasatud. Seadus peaks ette nägema ka teaduskogu, kelle ülesanne on nii planeerimise kui ka meetmete protsessis kaasa rääkida, kui ka kontrollida seda, kas eesmärk ette nähtud meetmete ja tegevustega võimalik saavutada on. Lisaks sellele, on oluline roll avalikkuse kaasamisel ja ka seda, kuidas ja millistesse protsessidesse avalikust kaasata, peaks seaduses kirjas olema.

Heas seaduses on:

  • Sätestatud teadusnõukogu, kes kas nõustab, jälgib või edendab dialoogi seoses kliimaeesmärkidega. Nõuandev roll - ekspertkogu hindab ja suunab poliitikakujundajaid nende kliimapoliitiliste otsuste tegemisel. Jälgiv roll - ekspertkogu kontrollib heitkoguste andmeid jm andmeid poliitikate tõhususe kohta ning koostab iseseisvalt aruande riigi progressi kohta. Dialoogi edendaja - avaliku arutelu tekitamine ja ülevalhoidmine kliimapoliitikaga seoses (lisaülesanne, mitte ainuke roll);

  • Sätestatud, milliste teadmiste ja ekspertiisiga inimesed saavad teadusnõukokku kuuluda;

  • Sätestatud, et teadusnõukogul on oma sekretariaat (nt

  • ) ja eelarve vm vahendid tagamaks ekspertnõukogu toimimine;

  • Sätestatud teadusnõukogu kohustused ja pädevused, nagu nt sõltumatute aastaaruannete koostamine;

  • Sätestatud avalikkuse kaasamise nõuded.*

* - Mida analüüsis käsitletud seadustes kas pole üldse, need on olemas üldisel määral, see kohustus delegeeritakse arvamuse andmine välisekspertide nõukogule (nt Taani) või avalikkuse kaasamine on ette nähtud kliimapoliitika kujundamise protsessis (nt Saksamaa, Prantsusmaa, kus nähakse ette spetsiaalne asutus või platvorm avalikkuse kaasamiseks). Küll aga polnud ka neil juhtudel, kus avalikkuse kaasamine ette nähti, selge, kuidas seda täpselt teha tuleks.