Looduskaitsjana olen süüvinud, mis meite eestvõttel koguneval nõukogul keskkonna asjus käsil on. Dokumente ja suundumusi, mille üle arutatakse, on tegelikult palju ning otsused peaksid esindama poole miljardi inimese tahet neis küsimustes. Otsused mõjutavad selgesti kogu planeedi tulevikku ja inimeste elu sellel. Paljusid asju, tuleb tunnistada, tehakse päris kenasti. Ringmajanduse ja ökoinnovatsiooni arutelud, mille eesmärgiks on juba kasutusel olnud materjalide (ka jäätmete) parem ärakasutamine ning nutikate lahenduste leidmine keskkonnasõbralikumaks tootmiseks on näiteks väga progressiivsed.
Olulisele kohale on käimasoleval poolaastal tõusnud aga ka metsandus ja selle keskkonnamõju. Metsandus on Euroopa Liidus üldiselt iga riigi siseasi ning seega ühist metsapoliitikat ELil pole. Küll aga on looduskaitsepoliitika, mis nõuab kõigilt esinduslike metsade kaitset, on poliitikad, mis reguleerivad metsatööliste kohtlemist, on reeglid, mis mõjutavad metsa sektoris tehtavaid investeeringuid. Eesistumisel ja metsandusel tervikuna pole eriti omavahel pistmist. Kuna aga mõned aastad tagasi sündis Pariisi kliimalepe, mis käsitleb ka metsi ning Euroopa Liit tahab olla maailma kliimapoliitika pioneer, siis tahetakse lisada metsandusele üks uus kihistus - süsinikuarvestus.
Euroopa Komisjon tuli 2016. aastal välja eelnõuettepanekuga, mis kohustab riike metsade süsinikuvaru üle arvet pidama ja oma andmeid komisjonile esitama (osana niinimetatud LULUCF reeglitest). Lihtsustatult soovivad riigid, et lisaks kasvuhoonegaasidele, mida tööstus õhku paiskab, saaks teiselt poolt arvestada seda, et kasvav taimestik, sh mets seob süsinikku ning sellega saab süsinikuheide mingil määral kompenseeritud. Riikidele seatakse eesmärgid, kui palju nende nn LULUCF sektor - maakasutus, põllumaa, metsandus - peab süsinikku siduma. Lähtekohaks võetakse senine metsavaru ning raiemahud - ning kuna sidumine peab jääma vähemalt senisele tasemele, ei tohiks edaspidi metsa senisest oluliselt rohkem raiuda. Algselt pigem matemaatilis-tehnilise tehtena kavandatud süsteem on üllatuslikult kujunenud aga väga politiseeritud teemaks, kus riigid vaidlevad selle üle, milliste andmete alusel arvutada senist süsiniku sidumise taset, mitmed soovivad erandeid raiemahtude suurendamise osas jne.
Euroopa Parlamendis sai see eelnõu külge mitu metsatöösturite huvidest lähtuvat täiendust, nõukogu pole oma täiendustega veel lõpuni jõudnud. Kui kõik läheb nii, kui arvatakse minevat, siis ütleb nõukogu oma lõpliku sõna eelnõu kohta 13. oktoobril. Tõenäoliselt on eelnõule aga ilmunud mitmete riikide rehepaplikud täiendused, mis nullivad paljude kliima eest seisjate aastakümnete pikkuse töö.
Nõukogu otsused sünnivad üldjuhul kõikide riikide üksmeeles või ei sünni nad üldse. Eesti on ses LULUCF asjas teistele esitanud mitmeid kompromissettepanekuid, mis ilmselgelt kasutavad ära EL kärsitust kliima asjad kiiresti ühele poole saada ning on kantud metsatöösturite huvidest. Pikalt pole üksmeelt leitud, ent aeg surub peale. Meile teadaolevalt on viimasena lauale jäänud tekst, mis jagab täiendavaid võimalusi metsi ekspluateerida vasakule ja paremale. Lubatakse kõiksugu tegelikke emissioone varjavaid erisusi, mida põhjendatakse väidetega, mil pole tegelikkusega pistmist.
Kui reedel otsus sellisena Eesti poolt ettepandud kujul vastu võetakse, visatakse prügikasti kogu kliimapoliitika üks nurgakividest ning lubatakse väga süsinikumahukal sektoril täiendavat heidet, mis on võrdne sadade miljonite autode omaga. Nurgakivi kohale jääb laiutama vastuvõetamatu auk, kust kaudu saavad kliimapoliitika kesta pugeda sellised nähtused nagu näiteks raiskav puidu masspõletamine Auveres või pseudoökoloogiline metsade nooremaks raiumine, et nende süsiniku sidumist parandada. Viimane oleks ehk võrreldav olukorraga, kus ületuleva aasta majanduskasvu saavutamiseks hakkaksime meelega tuleva aasta majandust jõuliselt pärssima.
Maakera elamisväärse tuleviku vaatevinklist on Eesti eestvedamisel sündimas väga kaalukad otsused ja kahju on tunnistada, et neid tehakse kaks aastat tagasi Pariisis tõeliselt ambitsioonika leppe jõudmiseni aidanud osapooli tõsiselt ära kuulamata. Vaid mõni nädal tagasi hoiatasid pea 200 maailma juhtivat kliimateadlast ELi Nõukogu vildakate rehkenduste eest, manitsedes hoidma Euroopa metsi. Sarnased seisukohad on kõlanud ka mitmete kohalike ja rahvusvaheliste keskkonnaühenduste poolt.
Niisiis, reedel vuravad Eesti kutsel Euroopa keskkonnaministrid taaskord kokku. Kohvitassid kõlisevad. Ja kuigi nõukogu otsuste sisu tutvustatakse avalikkusele ehk vaid pealiskaudselt, ei ole nende võimalikud tagajärjed üldse mitte nõnda pinnapealsed. Paraku sillutavad just sellised vildakad otsused teed kontrolli alt väljuvale kliimamuutusele, millest ükski riik kuidagi võita ei saa.
Siim Kuresoo, Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige