Täna Eestit väisav paavst Franciscus on tuntud kliimaaktivist. Ta 2015. aastal ilmunud teine entsüklika «Laudato si» on peaaegu täielikult pühendatud keskkonnale. Ta läheneb teemale nii loodusteaduslikust kui ka moraalsest vaatevinklist ja keskendub praegu tegusas eas oleva põlvkonna erilisele vastutusele kliimakriisile otsa vaatamisel ning muutuste ellukutsumisel. Paavsti sõnumit iseloomustab alati siiras, teadlik ja osavõtlik mure maailma pärast.
Atmosfääri koostis on ohtlikult paigast
Selle aasta juunis oli ühes maailma puhtama õhuga kohas, Hawaiil Manu Loa vaatlusjaamas keskmiselt 411 süsihappegaasiosakest miljoni õhuosakese kohta, mis on kõrgeim süsihappegaasi sisaldus viimase 4 miljoni aasta jooksul! Toona oli maailmamere veetase võrreldes praegusega vähemalt 10 meetrit kõrgem ja keskmine temperatuur oluliselt soojem – seda kasvuhoonegaasi sisalduse toimel. Tendentsid ja kliimateadlaste hoiatused prognoosivad temperatuuri ning ka veetaseme tõusu, samuti üha ekstreemsemaid ilmaolusid. Selliselt ei suuda maakera varsti enam inimkonda kõikide harjumuspäraste ja elutähtsate hüvedega kostitada ning see ajab meid vihaselt tülli, tõukab kitsikusse ja on potentsiaalselt hukatuslik.
Põhjamaist Eestit ei ähvarda kõrbestumine või pidev troopiliste tormide nüpeldamine, aga kliimamuutuste pärast muretseda on põhjust küll ja veel. Ka võrdlemisi leebete tulevikustsenaariumide korral ei tähenda kliimamuutused üksnes Tartu maratoni ärajäämist. Väga tõenäoline on majandust ja harjumuspärast elukorraldust halvav kaos, sest mis tahes ilmanurgas vallanduv suurem konflikt või majandusvapustus raputab ka meid. Kliimamuutuste potentsiaal selliseid raputusi tuua on väga suur.