Kui mustkunstnik tõmbab torukübarast jänese, teavad üldjuhul kõik, et see ei tähenda, et maailmas on üks jänes rohkem. See on trikk, mida on lummav vaadata, ent mustkunstnikule ei pakuta peale etendust seepärast veel tööd küülikufarmis. Kummalisel kombel on aga sarnast trikki tegevad tselluloositehase mustkunstnikud noolimas rolli kliimamuutuse vastu võitlejatena.
Emajõe äärde kavandatava üüratu tselluloositehase arendajad on ka mustkunsti võtteid hoogsalt kasutusele võtmas. Loeme ja kuuleme neilt üha enam roheliselt kõlavaid märksõnu.Hiljutises ettekandes väideti koguni, et tehas aitaks märgatavalt vähendada kasvuhoonegaaside teket Eestis.
Est-Fori kodulehelt saame lugeda, et “fossiilsed kütused paiskavad õhku nii palju süsihappegaasi, et maakera kliima soojeneb tempos, mida enne nähtud pole,”. See on tõsi, aga sama teevad ka biotooted - ehk plaanitava tehase puhul siis puidukeemia tooted nende kasutusea lõpul ja tootmisjääke põletades saadav energia. Selleks, et teada saada, kui palju süsinikuga plussi või miinusesse jäädakse, tuleb teha täpseid ja ausaid rehkendusi. Selliste rehkenduste asemel pakuvad metsatöösturid ja rohemajandajad sageli soovmõtlemisest kantud arvutusmudeleid, kus oluliste emissioonide koha pealt on silm kinni pigistatud. European Environmental Paper Networki 2013. aasta paberitööstuse kliimamõjude ülevaate järgi heidab tselluloosi- ja paberitööstus kogu maakera kasvuhoonegaasidest tervelt 7,5%. See on kordades suurem näiteks lennundusest.
Metsadel on kliimamuutustega võitlemisel väga oluline roll. Nad on korraga nii kasvuhoonegaaside sidujad kui süsiniku talletajad. Mustkunsti lembesed rohemajandajad armastavad väga keskenduda süsiniku sidumisele, sest on täiesti tõsi, et metsa n-ö. nooremaks raiudes saab luua olukorra, kus sidumine mõnede kümnete aastate pärast oluliselt paraneb. Talletaja roll aga vaikitakse maha, sest selle tunnistamine paljastaks triki sisu. Päris maailmas on lood nõnda, et atmosfääris ringleb juba suur hulk metsade kadumisest või nooreks raiumisest õhku paiskunud süsinikku ja selle sealt kätte saamiseks on ainus viis lasta üle maailma metsadel uuesti vanaks kasvada ning süsinik puutüvedesse, juurtesse ning mulda siduda.
Tihti väidetakse, et puidutööstus loob tooteid, kus süsinik on seotud kauem, kui see oleks metsakoosluses. Selline väide on tõsi vaid teatud juhul, näiteks kui puidust ehitatakse maju, mida kasutatakse väga kaua. Üksikjuhtudel hoiab süsinikku eriti kaua kinni ka mõni väärt tarbeese, muusikainstrument või hea raamat, ent tänapäeva mööbli- ja paberitööstus tervikuna on oma toodete lühiealisusega selges miinuses. Tselluloositehase kavandajad peavad arvestama, et nende poolt ekstraheeritud süsinikuühendid on peale edasimüümist kliimale kasulikul kujul talletatuna keskmiselt 2-8 aastat ning seejärel paiskuvad õhku süsihappegaasi või halvemal juhul metaanina. Sama süsinik oleks metsakoosluse osana veel mitmeid aastakümneid vastu pidanud.
Me raiume liiga palju
Otsustajatel on juba mõnda aega teada, et praegu Eesti metsades talletatud süsiniku nivoo pikaajaliseks hoidmiseks ei tohi raiuda rohkem kui ca 8-9 miljonit tihumeetrit puitu aastas. Saavutamaks Pariisi kliimaleppes seatud eesmärke, millel on ka Eesti allkiri all, oleks tarvis metsade süsiniku varu kiirelt kasvatama hakata ning raiuda oluliselt vähem. Mullu raiuti aga 11,3 miljonit tihumeetrit.
Inimkond ei saa hakkama puitu kasutamata ja puidu kasutamisest täielikult loobuda pole ka vajadust. Kindlasti on puidu väärindamine metsase maa üks võimalus oma majanduselu korraldamiseks, tulu teenimiseks ning inimestele töö ja eneseteostuse võimaldamiseks. Ent arvamus, et lühikese elueaga puittoodete turule lisamine on 21. sajandil kaasaegne ja jätkusuutlik tööstus on väär. Ammugi ei aita see meid päästa kliimamuutustest. Puidukeemia ja puidupõletamise edendajate avaldused kliimamuutuste teemal on üksnes hookuspookus, mida nüüd üha sagedamini ka Eestis näha võib. Ärgem laskem sel mõjutada oma arukaid tarbimisvalikuid ega poliitilisi otsuseid ning mustkunstnikel tähelepanu kõrvale juhtida.
Kliimamuutustega võitlemise A ja O on energia- ja materjalisääst, üleminek süsinikuvabale energeetikale ning looduslike koosluste hoidmine.
Artikkel ilmus Äripäevas.
Emajõe äärde kavandatava üüratu tselluloositehase arendajad on ka mustkunsti võtteid hoogsalt kasutusele võtmas. Loeme ja kuuleme neilt üha enam roheliselt kõlavaid märksõnu.Hiljutises ettekandes väideti koguni, et tehas aitaks märgatavalt vähendada kasvuhoonegaaside teket Eestis.
Est-Fori kodulehelt saame lugeda, et “fossiilsed kütused paiskavad õhku nii palju süsihappegaasi, et maakera kliima soojeneb tempos, mida enne nähtud pole,”. See on tõsi, aga sama teevad ka biotooted - ehk plaanitava tehase puhul siis puidukeemia tooted nende kasutusea lõpul ja tootmisjääke põletades saadav energia. Selleks, et teada saada, kui palju süsinikuga plussi või miinusesse jäädakse, tuleb teha täpseid ja ausaid rehkendusi. Selliste rehkenduste asemel pakuvad metsatöösturid ja rohemajandajad sageli soovmõtlemisest kantud arvutusmudeleid, kus oluliste emissioonide koha pealt on silm kinni pigistatud. European Environmental Paper Networki 2013. aasta paberitööstuse kliimamõjude ülevaate järgi heidab tselluloosi- ja paberitööstus kogu maakera kasvuhoonegaasidest tervelt 7,5%. See on kordades suurem näiteks lennundusest.
Metsadel on kliimamuutustega võitlemisel väga oluline roll. Nad on korraga nii kasvuhoonegaaside sidujad kui süsiniku talletajad. Mustkunsti lembesed rohemajandajad armastavad väga keskenduda süsiniku sidumisele, sest on täiesti tõsi, et metsa n-ö. nooremaks raiudes saab luua olukorra, kus sidumine mõnede kümnete aastate pärast oluliselt paraneb. Talletaja roll aga vaikitakse maha, sest selle tunnistamine paljastaks triki sisu. Päris maailmas on lood nõnda, et atmosfääris ringleb juba suur hulk metsade kadumisest või nooreks raiumisest õhku paiskunud süsinikku ja selle sealt kätte saamiseks on ainus viis lasta üle maailma metsadel uuesti vanaks kasvada ning süsinik puutüvedesse, juurtesse ning mulda siduda.
Tihti väidetakse, et puidutööstus loob tooteid, kus süsinik on seotud kauem, kui see oleks metsakoosluses. Selline väide on tõsi vaid teatud juhul, näiteks kui puidust ehitatakse maju, mida kasutatakse väga kaua. Üksikjuhtudel hoiab süsinikku eriti kaua kinni ka mõni väärt tarbeese, muusikainstrument või hea raamat, ent tänapäeva mööbli- ja paberitööstus tervikuna on oma toodete lühiealisusega selges miinuses. Tselluloositehase kavandajad peavad arvestama, et nende poolt ekstraheeritud süsinikuühendid on peale edasimüümist kliimale kasulikul kujul talletatuna keskmiselt 2-8 aastat ning seejärel paiskuvad õhku süsihappegaasi või halvemal juhul metaanina. Sama süsinik oleks metsakoosluse osana veel mitmeid aastakümneid vastu pidanud.
Me raiume liiga palju
Otsustajatel on juba mõnda aega teada, et praegu Eesti metsades talletatud süsiniku nivoo pikaajaliseks hoidmiseks ei tohi raiuda rohkem kui ca 8-9 miljonit tihumeetrit puitu aastas. Saavutamaks Pariisi kliimaleppes seatud eesmärke, millel on ka Eesti allkiri all, oleks tarvis metsade süsiniku varu kiirelt kasvatama hakata ning raiuda oluliselt vähem. Mullu raiuti aga 11,3 miljonit tihumeetrit.
Inimkond ei saa hakkama puitu kasutamata ja puidu kasutamisest täielikult loobuda pole ka vajadust. Kindlasti on puidu väärindamine metsase maa üks võimalus oma majanduselu korraldamiseks, tulu teenimiseks ning inimestele töö ja eneseteostuse võimaldamiseks. Ent arvamus, et lühikese elueaga puittoodete turule lisamine on 21. sajandil kaasaegne ja jätkusuutlik tööstus on väär. Ammugi ei aita see meid päästa kliimamuutustest. Puidukeemia ja puidupõletamise edendajate avaldused kliimamuutuste teemal on üksnes hookuspookus, mida nüüd üha sagedamini ka Eestis näha võib. Ärgem laskem sel mõjutada oma arukaid tarbimisvalikuid ega poliitilisi otsuseid ning mustkunstnikel tähelepanu kõrvale juhtida.
Kliimamuutustega võitlemise A ja O on energia- ja materjalisääst, üleminek süsinikuvabale energeetikale ning looduslike koosluste hoidmine.
Artikkel ilmus Äripäevas.