Laupäeval, 10. augustil kl 16 toimub Arvamusfestivali Hea kliima alal kliimaviktoriin, kus lisaks publikule löövad kommenteerijana kaasa ka eri valdkondade eksperdid. Osalema on aga oodatud kõik huvilised!
Uurisime Eestimaa Looduse Fondi liigikaitse eksperdilt Lauri Kleinilt, kes samuti osalemas:
Kui saaksid kõigile Eesti inimestele keskkonnateemadel ühe asja päevapealt selgeks teha, siis mis see oleks?
Inimene on aegade algusest otsinud igiliikurit, aga see on kogu aeg ta nina all - ökosüsteem on isereguleeruv süsteem, ideaalne mudel koostööst, kus vastuolud ja kõrvalekalded viivad alati hävinguni. Seega, kui inimene tahab säilida, siis õppigu arvestama sellega, et tarbib täpselt nii palju kui ta ise suudab toota. Ja kui nüüd keegi ütleb, et aga ma ju toodan rohkemgi kui suudan tarbida, siis tõenäoliselt ei ole ta arvutustes võtnud arvesse looduselt praegu tasuta saadavat osa - õhku hingamiseks, valgust, soojust, vett jne. Alles siis kui kõik sisendid ja väljundid on tasakaalus, on inimene kestlik ökosüsteemi osa. Kõikidel muudel juhtudel on ta tegelikult parasiit.
Teine oluline asi - inimene tohiks olla maa või ökosüsteemi omanik vaid juhul, kui tal on täielik tervikülevaade sellest, keda ja mida ta omab. Vastasel juhul toimetab ta alati pimesi ja enamasti lõpeb see suurte kuludega ja lühemal ajaskaalal enamasti kellelegi teisele kui talle endale, aga pikas perspektiivis just talle endale. Kui palju te teate neid maaomanikke, kes teavad detailideni keda ja mida nad omavad? Kahjuks on inimene majandusliku ja juriidilise maailma loomisega läinud sedavõrd rappa, et on juba loonud kaks sellist sünnitist, mis nüüd teda ennast juhivad - raha ja kapital. Ma tõesti ei ole kommunist, ausalt, olen bioloog ja tean et looduses jäävad pikaajaliselt püsima vaid need liigid, kes suudavad teha pikaajalist koostööd ja inimühiskonnas tähendab see tegelikult seda, et koostööpartnerid oleksid kõik ka päriselt rahul ja kedagi poleks petetud. Kahjuks on aga juriidilise ja majandusliku maailma toiduks just vastuolud - juriste poleks vaja, kui kõik elaksid harmoonias ja oleks rahul. Samuti ei oleks majandust vaja, kui keegi ei tahaks teisest rohkem teenida - seega saab looduslik igiliikur - ökosüsteem, toimida inimühiskonnas vaid siis, kui puudub rahulolematus, mida paljud nimetavad utopismiks või kommunismiks. Niisiis, tahaksin teha kokkuvõtteks selgeks selle, et omades midagi või kedagi, ei tohiks omanik mitte kujuneda omaniku kurnajaks (kratt jäägu muistenditesse) vaid hoopis tunda vastutust omandi üle ja seetõttu seda läbi ja lõhki tunda.
Uurisime Eestimaa Looduse Fondi liigikaitse eksperdilt Lauri Kleinilt, kes samuti osalemas:
Kui saaksid kõigile Eesti inimestele keskkonnateemadel ühe asja päevapealt selgeks teha, siis mis see oleks?
Inimene on aegade algusest otsinud igiliikurit, aga see on kogu aeg ta nina all - ökosüsteem on isereguleeruv süsteem, ideaalne mudel koostööst, kus vastuolud ja kõrvalekalded viivad alati hävinguni. Seega, kui inimene tahab säilida, siis õppigu arvestama sellega, et tarbib täpselt nii palju kui ta ise suudab toota. Ja kui nüüd keegi ütleb, et aga ma ju toodan rohkemgi kui suudan tarbida, siis tõenäoliselt ei ole ta arvutustes võtnud arvesse looduselt praegu tasuta saadavat osa - õhku hingamiseks, valgust, soojust, vett jne. Alles siis kui kõik sisendid ja väljundid on tasakaalus, on inimene kestlik ökosüsteemi osa. Kõikidel muudel juhtudel on ta tegelikult parasiit.
Teine oluline asi - inimene tohiks olla maa või ökosüsteemi omanik vaid juhul, kui tal on täielik tervikülevaade sellest, keda ja mida ta omab. Vastasel juhul toimetab ta alati pimesi ja enamasti lõpeb see suurte kuludega ja lühemal ajaskaalal enamasti kellelegi teisele kui talle endale, aga pikas perspektiivis just talle endale. Kui palju te teate neid maaomanikke, kes teavad detailideni keda ja mida nad omavad? Kahjuks on inimene majandusliku ja juriidilise maailma loomisega läinud sedavõrd rappa, et on juba loonud kaks sellist sünnitist, mis nüüd teda ennast juhivad - raha ja kapital. Ma tõesti ei ole kommunist, ausalt, olen bioloog ja tean et looduses jäävad pikaajaliselt püsima vaid need liigid, kes suudavad teha pikaajalist koostööd ja inimühiskonnas tähendab see tegelikult seda, et koostööpartnerid oleksid kõik ka päriselt rahul ja kedagi poleks petetud. Kahjuks on aga juriidilise ja majandusliku maailma toiduks just vastuolud - juriste poleks vaja, kui kõik elaksid harmoonias ja oleks rahul. Samuti ei oleks majandust vaja, kui keegi ei tahaks teisest rohkem teenida - seega saab looduslik igiliikur - ökosüsteem, toimida inimühiskonnas vaid siis, kui puudub rahulolematus, mida paljud nimetavad utopismiks või kommunismiks. Niisiis, tahaksin teha kokkuvõtteks selgeks selle, et omades midagi või kedagi, ei tohiks omanik mitte kujuneda omaniku kurnajaks (kratt jäägu muistenditesse) vaid hoopis tunda vastutust omandi üle ja seetõttu seda läbi ja lõhki tunda.