COP28: esimene vahekokkuvõte Pariisi kliimakokkuleppest

COP28 on oluline verstapost, sest sel aastal viiakse lõpuni esimene ülemaailmne kokkuvõte (GST ehk Global Stocktake), mis hindab maailma edusamme kliimamuutuste leevendamisel. Seekord on COPi võõrustavaks riigiks Araabia Ühendemiraadid, suur nafta- ja gaasitootja, kes paistab silma ühe maailma kõrgeima heitkoguste tasemega elaniku kohta. Seetõttu on veelgi enam kõne all fossiilkütuste tootmine ja selle järk-järguline lõpetamine koos õiglase üleminekuga. 

Kriitikat on saanud ka COP28 presidendiks nimetatud Sultan Ahmed Al Jaber, kes on Ühendemiraatide tööstuse ja tehnoloogia minister, kuid samaaegselt ka riikliku naftafirma ADNOC tegevjuht. 

Ülemaailmne vahekokkuvõte Pariisi kliimaleppest

Sel aastal tehakse COPil esimest korda Pariisi kokkuleppe ülemaailmne vahekokkuvõte (GST ehk Global Stocktake), mis on Pariisi kliimaleppe keskne osa. Iga viie aasta tagant tehtav vahekokkuvõte annab ülevaate maailma edusammudest Pariisi kliimaleppe rakendamisel. GST on seni kõige ulatuslikum hinnang ülemaailmsetele kliimameetmetele, mis võtab kokku üle 1600 dokumendi ja tugineb konsultatsioonidele mitte ainult teadlaste ja valitsustega, vaid ka linnade, ettevõtete, põllumeeste, põlisrahvaste ja kodanikuühiskonna esindajatega.

Praeguseks avaldatud ülemaailmse kokkuvõtte tulemused  näitavad, et Pariisi leppe rakendamine on puudulik kõigis valdkondades. Kuigi kliimalepe on märkimisväärselt kliimasoojenemist vähendanud, ei ole riikide panused siiski piisavad, et pikaajalisi eesmärke saavutada. Ülemaailmsed heitmed ei ole kooskõlas tasemega, mis on vajalik, et ära hoida kliimamuutuste katastroofilised tagajärjed. Maailma riikidel on oma lubaduste elluviimiseks jäänud kiiresti sulguv ajaaken, milles on võimalik piirata soojenemist 1,5°C-ni.

Kokkuvõte osutab ka kasvavale lõhele arenguriikide vajaduste ning neile pakutava toetuse vahel, ning kutsub arenenud riike suurendama rahastust enim kannatavatele piirkondadele kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks. GST tulemused peaksid innustama kliimaleppe osalisi oma riiklikke panuseid suurendama. Kuidas täpselt riigid kokkuvõttele vastavad, selgub COP28 lõpuks.

COP28 tähtsus Eestile

Eesti riiklik panus Pariisi leppe eesmärkide saavutamisse väljendub Euroopa Liidu ühises panuses, milleks on vähendada 2030. aastaks kasvuhoonegaaside netoheidet vähemalt 55%. Kuna Euroopa Liit on ambitsioonikuse poolest maailmas eesrindlik, siis COP28 Eestile ilmselt uusi kohustusi ei too - küll aga tuletab meelde, et lähtuksime oma rahvusvahelistest seisukohtadest ka kodus poliitikat tehes. GST ehk Pariisi leppe vahekokkuvõte näitab, et maailma riikide tegevused ei ole nende sõnadega kooskõlas. Samasuguseid vahekokkuvõtteid peame tegema ka kodumaal. Ainuüksi eesmärkide seadmine ei taga eesmärgi täitmist, vaja on ka selget kokku lepitud teekonda, kuidas ühiskonnana kliimaneutraalsuse saavutame.

Kliimamuutuste süvenedes läheb elu raskemaks ja kallimaks ka Eestis, mistõttu peaksime iga hinnaga toetama läbirääkimistel ulatuslikke leevendamis- ja kohanemismeetmeid. Kliimamuutus võimendab sotsiaalseid riske ja terviseprobleeme, selle mõjud avalduvad kallimates toiduhindades, samuti poliitilises ebastabiilsuses ja suurenevates rändevoogudes. Jõukamatel riikidel, sealhulgas Eestil, on vaja toetada kliimamuutuse mõjude suhtes haavatavamaid piirkondi. Seda tehes kujundame me paremat tulevikku ka Eestile.

COP28 kõneluste fookus

• Kliimamuutuste leevendamine, kus on arutluse all järk-järguline väljumine fossiilsetest kütustest ning üleminek taastuvenergiale. Kuna eelmise aasta COP27 kõnelustel ei suudetud saavutada uut kokkulepet kasvuhoonegaaside emissioonide vähendamise osas, oodatakse seda veelgi enam COP28-lt. Euroopa Liit kutsub üles võtma kliimakonverentsil esimest korda vastu kohustuse lõpetada järk-järgult nende fossiilsete kütuste kasutamine, mille heitmeid pole oluliselt vähendatud (unabated fossil fuels). Araabia Ühendemiraatide presidentuur soovib aga fookust viia fossiilsetelt kütustelt taastuvenergiale, ning on seadnud eesmärgiks kolmekordistada globaalset taastuvenergia võimsust ehk ületada 2030. aastaks 11 000 GW - eesmärk, millega G20 riigid on juba nõustunud. Ainuüksi taastuvenergia võimsuse suurendamisega pole aga võimalik kliimakriisi ohjeldada ja hoida globaalset temperatuuri alla 1,5C.

• Kliimamuutustega kohanemine. Täpsemalt peavad riigid kokku leppima ülemaailmse kohanemise eesmärgi (GGA) detailides.

• Kliimarahastus ehk kas arenenud riigid peavad oma korduvalt rikutud lubadust anda arenguriikidele 100 miljardit USA dollarit aastas kliimamuutustega kohanemiseks.

• Kliimakahjude hüvitamise fond, mis loodi ajaloolise otsusega eelmise aasta COPil, tuleb viimaks sisustada. Fondiga lubasid rikkad lääneriigid korvata kliimamuutuste all enim kannatavatele riikidele keskkonnakatastroofidest põhjustatud kahju. Siiani on aga ebaselgeks jäänud doonorriikide panuste ja väljamakstavate hüvitiste suurusjärgud, samuti väljamaksete ajajoon. Möödunud aasta on maailmas silma paistnud globaalsete kuumarekordite ja ekstreemsete ilmaolude poolest, alates katastroofilistest üleujutustest Liibüas kuni tormide ja ulatuslike metsatulekahjudeni Kreekas, Põhja-Ameerikas ja mujal. Vajadus tõhusa fondi järele, mis saaks kiirelt aidata kliimamuutuste suhtes kõige haavatavamaid inimesi, on suur.

• Toidusüsteemid ja põllumajandus. COP 27-l leppisid riigid kokku uues nelja-aastases põllumajanduse ja toiduga kindlustatuse kavas. Araabia Ühendemiraadid on seadnud toidusüsteemid suurde fookusesse ka COP28 ajal. Üle kolmandiku maailma kasvuhoonegaasidest tuleb toidusüsteemidest, eelkõige põllumajandusest. Sealhulgas on loomsete toiduainete kasvuhoonegaaside heitkogused kaks korda suuremad taimsetest toiduainetest.

Taustaks

COP28 toob kokku ligi 200 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni (UNFCCC) osalist, sealhulgas kõik ÜRO liikmesriigid ja Euroopa Liidu. Esimene COP toimus aastal 1995, alates 2015. aastast tegelevad COPid peamiselt Pariisi kliimaleppe rakendamise küsimustega.

Pariisi leppe kolm peaeesmärki on:

1. hoida Maa keskmise temperatuuri tõusu tuntavalt alla 2°C ja püüda seda piirata 1,5 kraadini võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega,
2. kliimamuutuste mõjuga paremini kohaneda ja parandada vastupanuvõimet,
3. suunata rahavood vähese kasvuhoonegaaside heite ja kliima muutumisele vastupidava arengu poole.