Esmane ülevaade: Mida arvata Poola kliimakõneluste tulemusest?

Pariisi leppe rakendamiseks lepiti kokku üsna põhjalik, 133 lehekülje pikkune reeglitekogu. Diplomaadid usuvad, et see reegliraamat on piisavalt tugev tööriist, millega saab hoida ära kõige hullemad kliimamuutuse mõjud, aga üksnes siis, kui sellega kaasneb tugev poliitiline tahe ja juhtimine.

Küsimus jääb, kas seda poliitilist juhtimist on või ei ole? Kahjuks ei tulnud Katowice’is avaldust selle kohta, et riigid tõstaksid oma ambitsioone 2020. aastaks. Arvestades, et meil on IPCC viimase raporti kohaselt aega vaid 12 aastat tegutsemiseks, siis on kliimategevuste kiirendamine vajalik juba 2020. aastal ja seda ei saa lükata kusagile kaugele tulevikku.

Sellise globaalse leppe puhul võivad pea kõik olla ühel meelel, kuid mõni kangekaelne osaline võib kogu kohtumise tulemust rikkuda. Riikide poliitiliste erimeelsuste ilmekaks näiteks on juba esimesel kohtumise nädalal tõstatunud vastuolu, kuidas IPCC viimane raport vastu võtta. Lõpuks otsustati USA, Venemaa, Saudi Araabia ja Kuweidi nõudmise tõttu tervitada IPCC raporti õigeaegset valmimist, selle asemel, et tervitada selle tulemusi. Sellises väikeses sõnastuse muudatuses on sees tugev poliitiline alatoon – osalised ei võta kuidagi kohustust selles raportis toodud hoiatusi tõsiselt arvestada.

Läbirääkimiste blokeerijana paistis lisaks eelnevatele naftariikidele veel silma Brasiilia, kes eelistab selgelt ärihuvisid keskkonnale ning seisis tugevalt selle eest, et reegliraamatus oleksid nõrgemad reeglid süsiniku bilansi arvestamisele. See aga võib viia süsiniku topeltloendamiseni, millega ei saanud teised osalised nõustuda ning otsus riikidevahelise süsinikukrediidi ostmise ja müümise üle plaanitakse teha 2019. aasta kohtumisel.

Olulisena tuleb veel välja tuua, et kui varem olid kliimapoliitikas erinevad reeglid arenguriikide ning arenenud riikide jaoks, siis Pariisi reegliraamatu paika panemisega need piirid hägustusid. Nüüd on kõikide riikide jaoks ühesugused reeglid, kuid vaesematele riikidele on lubatud selle sees paindlikkus, kui nad seda vajavad.

Kokkuvõttes tehti suur samm edasi Pariisi leppe rakendamiseks, kuid oodatud lubadust ambitsioone selgelt tõsta ei tulnud. Aasta 2019 on väga oluline, kuna selle jooksul teevad riigid ära olulise töö oma riiklike panuste ehk NDCde uuendamiseks. Ka Euroopa Liidul oleks vaja üle vaadata oma eesmärk lähtudes uusimast kliimateadusest.

                                                                ......................

"Kokkuvõttes tehti suur samm edasi Pariisi leppe rakendamiseks, kuid oodatud lubadust ambitsioone selgelt tõsta ei tulnud "   
...................

Hetkel on ELi eesmärk vähendada heitkogust 2030. aastaks 40%, kuid see on selgelt liiga vähe, et anda vajalik ja õiglane panus ohtliku kliimamuutuse peatamiseks. Eesti peaks võtma siin tugeva positsiooni, et EL oma eesmärke suurendaks, nagu näiteks on võtnud Euroopa Parlamendi saadikud, kes toetavad seda, et peaksime vähendama oma heitkogust vähemalt 55% võrra. Kui räägime Eestist kui uuendusmeelsest väikeriigist, siis siin on koht, kus saaksime seda ka näidata. Kõrgemad eesmärgid tulevad kahtlemata kasuks ka meie aina arenevale taastuvenergia- ja rohetehnoloogiaettevõtlusele.

Järgnevad aastad on planeedi stabiilsena hoidmise seisukohast kriitilised ja vajavad poliitilist julgust ja ambitsioonikat tegutsemist, mitte vaid ilusaid sõnu.


Ülevaate tegi Piret Väinsalu, Eestimaa Looduse Fondi kliimaekspert.