Edasine asjade kulg sõltub paljuski poliitilisest tahtest ning sellest, kui vastutustundlikult käituvad riigid. Riigikogu valimiste lähenedes on tähtis küsimus, kui eesrindlikud lubavad olla globaalse kliimakriisi lävel Eesti tulevased rahvasaadikud.
Pariisi leppe rakendamiseks lepiti kokku üsna põhjalik üle 100-leheküljeline reeglite kogu, mis muu hulgas kindlustab, et riigid enda kliimaeesmärkide poole liikumist ühtemoodi jälgiksid ning sellest aru annaksid. Paljud diplomaadid usuvad, et see nn Pariisi reegliraamat on piisavalt tugev tööriist, millega saab ära hoida kõige hullemad kliimamuutuse mõjud. See on aga võimalik üksnes siis, kui reeglitega kaasneb tugev poliitiline tahe julgeid muutusi esile kutsuda ja neid juhtida.
Seega on üks määravamaid küsimusi, kas seda poliitilist tahet on või ei ole. Kahjuks ei tehtud Katowice'is avaldust sellest, et riigid plaanivad tõsta oma kasvuhoonegaaside vähendamise ambitsioone 2020. aastaks, mis aitaks vältida globaalse keskmise temperatuuri kerkimist enam kui 1,5 kraadi võrra. Arvestades, et inimkonnal on IPCC viimase raporti kohaselt aega vaid 12 aastat, et kliimamuutuse pidurdamiseks midagi ette võtta, on vaja tegutsema hakata nüüd ja kiiresti.
Ambitsioonikam globaalne lepe oleks ehk isegi võimalik olnud, kui mõni kangekaelne osaline ei oleks seda takistanud. Riikide poliitiliste erimeelsuse ilmekas näide on juba esimesel kohtumisnädalal tekkinud arusaamade lahknevas selles, kuidas eelmainitud IPCC raport vastu võtta. Selle asemel et tervitada IPCC raporti tulemusi, otsustati lõpuks USA, Venemaa, Saudi Araabia ja Kuveidi nõudmise tõttu tervitada hoopis raporti õigeaegset valmimist.
Sellises väikeses sõnastusmuudatuses on sees tugev poliitiline alatoon – osalised ei taha anda raporti hoiatustele ja soovitustele oma tegevuste üle otsustamisel liiga suurt mõjuvõimu. Seda sellest hoolimata, et raport oli kõigi Pariisi leppe riikide endi tellitud. Tulemused osutusid mõnele riigile liiga ebamugavaks.
Läbirääkimiste blokeerijana paistis naftariikide kõrval silma veel Brasiilia, kes selgelt eelistab ärihuvisid keskkonnale ning seisis tugevalt selle eest, et reegliraamatus oleksid leebemad ettekirjutused süsinikubilansi arvestamisele. Kõige nähtavama positsiooni võttis aga USA, kes korraldas konverentsil lausa kivisütt pooldava lobiürituse, kus ainsa teise riigina oli kohal Austraalia. Ja viimaks – eesistujamaa Poola tipp-poliitikud ütlesid oma kõnedes ausalt välja, mida arvavad: nimelt, et Poolas jätkub kivisütt vähemalt 200 aastaks ning selle põletamisega plaanitakse ka jätkata.
Kuigi Eesti konverentsil avalikult nii kliimavaenulike sõnumitega ei esinenud, ei jää me oma neist riikidest tegude poolest palju maha. Eesti sõltub jätkuvalt palju fossiilkütustest ning endiselt puudub sisukas ja erinevaid osalisi arvestav tegevusplaan sellest sõltuvusest vabanemiseks.
Hoolimata sellest, et Eesti peaminister ning keskkonnaminister rääkisid kliimakonverentsil ja selle järel kõlavate sõnadega kliimamuutuse olulisusest ja Eesti eesmärkidest kasvuhoonegaaside vähendamisel, kuulub Eesti süsinikuheide inimese kohta ka edaspidi põlevkivitööstuse tõttu maailma suuremate hulka. Lähemal vaatlusel paistab, et Eesti ei kavatse teha midagi enamat kui senistes, kohati aastaid tagasi koostatud plaanides kirjas. Kahju, et ükski parlamendierakond pole siiani niivõrd olulist teemat oma südameasjaks võtnud.
2019. aasta on väga tähtis, kuna selle jooksul teevad riigid ära olulise töö oma riiklikult kindlaksmääratud panuste ehk NDCde (Nationally Determined Contribution) uuendamiseks. Ka Euroopa Liidul oleks tarvis üle vaadata oma järgmine NDC, lähtudes uusimatest kliimaalastest teadmistest. Hetkel on ELi eesmärk vähendada heitkogust 2030. aastaks 40 protsenti. See on selgelt liiga vähe, et anda vajalik ja õiglane panus ohtliku kliimamuutuse pidurdamiseks.
Eesti peaks võtma ühes teiste riikidega jõulise seisukoha, et EL oma eesmärke suurendaks. Seda on teinud Euroopa parlamendi saadikud, kes toetavad eesmärki kahandada heitkogust vähemalt 55% võrra. Samuti on Euroopa Komisjon võtnud teenäitaja rolli oma avaldatud strateegilises visioonis "Puhas planeet kõigile", mis näeb ette süsinikuneutraalset Euroopa Liitu aastaks 2050.
Järgnevad aastad on planeedi stabiilsena hoidmise seisukohast kriitilised ning vajavad poliitilist julgust ja ambitsioonikat tegutsemist, mitte vaid ümarat juttu. Kui räägime Eestist kui uuendusmeelsest väikeriigist, siis see on koht, kus saaksime seda ka tegudes näidata. Kõrgemad eesmärgid tulevad kahtlemata kasuks ka meie aina arenevale taastuvenergia- ja rohetehnoloogiaettevõtlusele.