AF2021: Miks kliimaneutraalsus nii palju haiget teeb? Kauaaegne idavirumaalane

Laupäeval, 14. augustil kell 18 toimub Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel Arvamusfestivali Maa alal arutelu “Kliimaneutraalsus - miks see nii palju haiget teeb?

Uurisime Ida-Virumaal elavalt keskkonnasõbralt, mis kõige enam haiget teeb, kui ta mõtleb, kuidas me kliimaneutraalsuse poole liigume:

“Mind häirib see, et seda teemat lahendatakse administratiivselt. Et me teeme plaani, programmi, paneme siin midagi kinni ja siis saavutame need eesmärgid. Isegi kui kuskil on kirja pandud, et teadmist sellel teemal peaks tõstma, siis kuskil pole kirjas, kelle kaudu ja mis keeles.

Mind häirib kõige rohkem, et lähtutakse sellest, et inimesed saavad aru, mis on kliimaneutraalsus ja miks seda vaja on. Hoiak on selline, et mis siin diskuteerida, me otsustasime nii ja ongi kõik. See on tegemata kodutöö.

Mina tunnen, et näiteks õpetajad ei saa sellest mitte midagi aru. See on kõik selline väga diletantlik ja primitiivne ning nad ei ole üldse süvenenud sellesse diskursusesse. Kliimaneutraalsusest saab rääkida ainult see inimene, kellel on väga palju teadmisi sellel teemal. Kes oskab näiteks vastata kliimaskeptiku küsimustele ja oskab vastu argumenteerida. Aga meil ei ole kedagi sellist siin.

Haiget teeb, et tänases olukorras kliimaneutraalsuse ja ka kõigi muude arenguteemade puhul Ida-Virumaa vene keelne elanikkond on objektiks. Nad ei ole protsessi subjekt. See tekitab minus protesti, valu ja teeb haiget. Praegu mängitakse see olukord kas tahtlikult või mitte selliseks, et keskkonnaorganisatsioonid on kaevurite vastu, kaevurid on kellegi teise vastu ja kõik on kõigi vastu. Et ah, nad on pahad, nad tahavad teile haiget teha, töökohad ära võtta jne. Dialoogi ei toimu.

Kliimaneutraalsust ei saa saavutada ilma õiglase üleminekuta. Õiglane üleminek on nagu tööriist kliimaneutraalsuse saavutamiseks. Aga see protsess, mis meid viib sinna, on tõesti valus ja väga valesti. Inimesed, kes on otseselt seotud või on selle protsessi ohvrid ja kõige rohkem kaotavad, need inimesed ei ole üldse kaasatud.

Praegu on selline tunne, et kõik tahavad nüüd uurida ja intervjuusid teha. Ma tunnen, et me kaevurid, energeetikud ja Ida-Virumaa elanikud on nagu mõni kärbes, kes on pandud mikroskoobi alla, ja kellelt rebitakse pintsettidega jalgu ära. Ja samal ajal küsitakse, et „kas te saaksite kirjeldada, kas on liiga valus või natuke valus või on piinlik. Öelge, mida te tunnete.“ Ja meid uuritakse objektina. Neil on valus ja hirmus. Nad on laenu võtnud, nad ei tea, mis on nende tulevik ja nad tahavad nagu eestlased kõikjal Tallinnas ja Tartus maju ehitada, aiamaal tegutseda ja välismaal puhkusel käia. Aga selle asemel on vaja kliimaneutraalsust saavutada. „Teil küll tulevikku niikuinii ei ole, aga me tõmbame teilt praegu jalgu küljest ja te kirjeldage, mida te tunnete.“

Mul on selline tunne, et nad istuvad seal Tallinnas ja Tartus, ja nad isegi ei tule siia. Nad leiavad mingid vahendajad, et teha küsitlused ja nad isegi ei tule siia. Nad ei julge inimestele silma vaadata. Ja minus tekib tunne, et see on ebaõiglane.

Ja kas õiglase üleminekuga toimub sama lugu nagu integratsiooni rahadega, et kõik jääb tegelikult Tallinnasse? Et mis sellest kolmesajast miljonist üldse tuleb siia. Võib-olla 200 miljonit läheb niisuguste ürituste peale institutsioonidele, kes näevad, et vot sinna liigub raha, nüüd oleks vaja siin natuke kirjutada, uurida ja diskuteerida ja siis raha kulutatakse ära ilma, et meie inimesed sellest midagi saaksid. Ja mul on tõesti valus, ma ei taha, et see niimoodi läheks.”

Arutelu keskendub kliimaneutraalsusele ülemineku õigluse aspektile ning annab hääle neile, keda muutused erineval moel puudutavad. Mida tähendab kliimaneutraalsus meist igaühe jaoks, milliseid loobumisi eeldab ja mida võime sellest võita? Kuidas paremini mõista neid, kes tulihingeliselt muutuse vastu seisavad ja neid, kes justkui toimiva lammutamist nõuavad? Siirdeprotsessist puudutatud räägivad oma loo, muutuste juhid aitavad neid mõtestada ja arutelus osalejad erinevaid lahendusi hinnata.

Arutelul osalevad suurte siirete ekspert Margit Keller Tartu Ülikoolist, riigihaldusminister Jaak Aab, aktivist Madis Vasser Eesti Rohelisest Liikumisest ning oma lugu jagavad muutuste keerises olevad inimesed. Arutelu juhib Helen Tammemäe.


Loe lisaks: