AF2021. Miks kliimaneutraalsus nii palju haiget teeb? Anette Parksepp

Laupäeval, 14. augustil kell 18 toimub Eestimaa Looduse Fondi eestvedamisel Arvamusfestivali Maa alal arutelu “ Kliimaneutraalsus - miks see nii palju haiget teeb?

Uurisime Eesti Päevalehes kliimateemadel kirjutanud endiselt ajakirjanikult, noorelt kliima ja keskkonna eest kõnelejalt Anette Parksepalt, mis kõige enam haiget teeb, kui ta mõtleb, kuidas me kliimaneutraalsuse poole liigume:

“Mind häirivad väga need arutelud. Mulle tundub, et isegi poliitikud, kes ütlevad, et jah, mõistame, et kliimakriis on päris, (ärme nendest üldse räägi, keda Eestis on ka täiesti omajagu, kes eitavad, et probleem üldse olemas on), ei mõista päriselt selle kriisi tõsidust. Nad räägivad kliimaneutraalsusest nagu mingist väikesest tehnilisest-majanduslikust kalibreerimisest: ah, teeme siin mingi maksukese ja võtame seal uue tehnoloogia kasutusele. See kirjandus, mida mina olen lugenud näitab, et peame oma ühiskonna täiesti ümber struktureerima ja mõtestama uuesti läbi ühiskonna alustalad - mida me väärtustame ja miks, ka majanduslikult. See kapitalistlik kord, mis meil praegu on, lihtsalt ei toimi. Eestis näiteks on sellest täiesti võimatu rääkida, sest kohe kui sa ütled, et senisel kujul kapitalism ei ole võib-olla kõige parem kord, hakatakse sind kohe ründama: et sa tahad tagasi Nõukogude Liitu, et kõik katsed praegusele kapitalismile mingigi alternatiiv leida on lõppenud diktatuuriga ja nii edasi. Sisuliselt ei ole meil võimalik rääkida sellest, kuidas teha ühiskonda õiglasemaks.

Mind häirib ka see, et jäetakse mulje, nagu kliimaneutraalsus oleks vastik vastik kulu. Pahandatakse, et see maksab liiga palju, on ebaõiglane, et vaesed maainimesed kannatavad jne. Aga täpselt selles ongi asi, miks me peaksime kogu majandus- ja ühiskonnakorralduse üle vaatama: kriisist endast kannatavad rohkem vaesemad inimesed, aga keegi ei sõnasta seda niimoodi. Kui kliimakriis läheb järjest intensiivsemaks, näiteks tänavu suvel kogetud kuumi ilmu hakkab rohkem olema, siis vaesemad inimesed on need, kes ei jaksa endale osta konditsioneeri või puhurit. Nemad võib-olla lõpuks surevad selle pärast. Rikastel inimestel, kes teevad otsuseid, pole kuumast suurt lugu, sest neil on meresuvilad ja konditsioneeritud majad, autod ja muu.

Tihtilugu öeldakse mulle, et kui me hakkame ühiskonnakorda ümber muutma, toob see kindlasti diktatuuri, aga selle peale ei mõelda, et ühiskond võiks olla praegusest hoopis veelgi demokraatlikum, päriselt demokraatlik. Praegu kasvab maailmas ebavõrdsus, palgatöötajad ja väikeettevõtjad kannatavad pandeemias, samas kui miljardärid on saanud veel rikkamaks. Needsamad miljardärid kasutavad oma tööjõudu ära ebainimlikes tingimustes, ammendavad meie kõigi ühiseid loodusvarasid. Nad ei maksa makse, teevad lõbureise kosmosesse, mis võtab nii rahalist ressurssi kui teadmisi, mida läheks kliimakriisi lahendamiseks tarvis. Kliimakriisi üks lahendus peab olema kindlasti looduskasutuse ja ülirikaste õiglane ehk senisest suurem maksustamine. Et ainult nemad ei oleks need, kel on lõpuks siin planeedil hea elada, samal ajal kui teised kannatavad nälga, veepuudust, torme, metsatulekahjusid, ekstreemset kuuma ja palju muud. Minu meelest ei ole hoopis see demokraatlik, kui osa inimesi peab kuuma ilmaga ära surema, sest neil pole raha osta endale puhurit, samal ajal kui tema tööandja saab reisida kosmose piirile, et tunda kaaluta olekut.

Keskkonna- ja kliimateemadest räägitakse sageli alatooniga, et keskkonnakaitsjad ja kliimaaktivistid on õudselt hüsteerilised ja hästi emotsionaalsed - nad põhimõtteliselt terroriseerivad meie ühiskonda. Nende järgi kehtestatakse meil siin kõik reeglid ja keegi teine ei saa mitte midagi öelda. Samas on seda süsteemi lähemalt nähes - kuidas seatakse sõnumeid, milliseid teemasid palutakse näiteks ajakirjanikel tõstatada, milliseid vaigistada - raske leida riigiasutusi, kes Eestis päriselt keskkonnakaitse eest võitleksid.

Avalikult süüdistatakse, sildistatakse ja sajatatakse keskkonnakaitsjaid, kellel tegelikult ei ole suurt midagi peale aktivismi ja teadmiste. Teisel pool kujutatakse riiklikul tasandil kannatajatena suuri ettevõtteid ja nende ühendusi, kel on meeletu raha, et teha lobitööd, pommitada iga päev ajakirjanikke kõiksugu ettepanekutega, tellida telesse sisuturundusdokumentaale ja muud taolist. Mulle tundu, et pilt on väga viltu, aga ma ei tea, miks see niimoodi on ja ma ei tea, mida selle vastu teha, aga see moonutab minu meelest ühiskondlikku debatti.

Inimestele, kes kannatavad kliimakriisi all, jäetakse järjepidevalt mulje, et kui midagi tehakse ühiskonnas teisiti, siis nad kannatavad selle muutuse tõttu. Tegelikult võiksid nad süsteemimuutusest võita. Status quo säilitamise sooviga ettevõtjad, poliitikud, isegi ajakirjanikud kütavad kliimateemat pidevalt üles selliselt, et vaesed inimesed kannatavad muutusest ja et meie ühiskond muutub näiteks kliimaneutraalsuse püüdest ebademokraatlikumaks. Nad teevad seda nii süsteemselt, et inimesed jäävadki uskuma, et nad on ühes paadis jõukate ettevõtjate ja poliitikutega. Tegelikult ei ole.”

Arutelu keskendub kliimaneutraalsusele ülemineku õigluse aspektile ning annab hääle neile, keda muutused erineval moel puudutavad. Mida tähendab kliimaneutraalsus meist igaühe jaoks, milliseid loobumisi eeldab ja mida võime sellest võita? Kuidas paremini mõista neid, kes tulihingeliselt muutuse vastu seisavad ja neid, kes justkui toimiva lammutamist nõuavad? Siirdeprotsessist puudutatud räägivad oma loo, muutuste juhid aitavad neid mõtestada ja arutelus osalejad erinevaid lahendusi hinnata.


Arutelul osalevad suurte siirete ekspert Margit Keller Tartu Ülikoolist, riigihaldusminister Jaak Aab, aktivist Madis Vasser Eesti Rohelisest Liikumisest ning oma lugu jagavad muutuste keerises olevad inimesed. Arutelu juhib Helen Tammemäe.


Loe lisaks:

Arvamusfestivali arutelu korraldamist toetas Euroopa Liidu LIFE Programmi Unify projekt “Unify:
Bringing the EU together on climate action”. Vt lisa unify.caneurope.org