Põldude harimine ja rajamine

Tänapäeval normiks olev intensiivne põllumajandus põhineb fossiilkütustel - seda kasutatakse nii põllutöömasinates diiselkütuses, hiigelkoguste väetiste kui ka pestitsiidide tootmisel jne.

Foto: PublicDomainImages, Pixabay

Sellest suurem probleem on aga pinnase intensiivne ning hoolimatu harimine, mistõttu hävineb hoogsalt huumuskiht. Nõnda lendub atmosfääri suurtes kogustes CO2. Intensiivpõllumajanduse meetoditega hävib muld 100 korda kiiremini, kui seda juurde tekib ning nii on planeet viimase 40 aastaga kaotanud juba kolmandiku viljakatest põllumaadest.

Väga suureks kasvuhoonegaaside tekitajaks on uute põllumaade rajamine looduslikele aladele, nt metsade asemele.

Loomakasvatus

Kariloomakasvatusest satub õhku rohkem kasvuhoonegaase kui kõigist autodest, lennukitest, rongidest ja laevadest kokku, moodustades 18% maailmas õhku paisatavatest kasvuhoonegaasidest.

Tervelt 70% põllumaast on kasutusel farmiloomade toitmiseks – kas karjamaana või sööda kasvatamiseks.  Kariloomad söövad aastas ära tervelt viis korda rohkem toidumassi kui inimkond (7,27 gigatonni vs 1,54 gigatonni aastas). Tänapäeval söövad loomad üha harvem loomuomast rohukõrt ning rohkem nisu, maisi ja soja, kuna selle energiarikka söödaga on võimalik saavutada suurem liha- ja piimatoodang.


Lisaks on loomakasvatusega seotud ka teine probleem, mis kliimamuutusi süvendab: mäletsevate loomade nagu veiste ja lammaste kõhugaasidega paiskub õhku suures koguses metaani (CH4) See on 28 korda kangem kasvuhoonegaas kui CO2. Üksnes mäletsejate seedeprotsesside käigus lenduva metaani kogus on 86 miljonit tonni aastas.

Kliimamuutusesse annab oma panuse ka süsiniku- ja lämmastikurikas sõnnik, kui seda liiga suurtes kogustes kasutada. Oluline osa sõnnikus olevast lämmastikust jõuab õhku ühendina N2O, mis on juba 298 korda kangem kasvuhoonegaas kui CO2. Aastas jõuab õhku umbes 7 miljonit tonni N2O.

Mida rohkem inimesed liha- ja piimatooteid tarbivad, seda suurem on ka kariloomade mõju kliimale.