Kuigi suurim inimtekkeline kliimamuutuse mootor on fossiilkütuste põletamisel põhinev energeetika, ei saa unustada ka teisi sektoreid. Põllumajandus on tänapäeval peamine inimkonna toiduga varustaja ja olulisimaid maakasutajaid, mistõttu ei saa selle kliimamõju käsitlemata tervikpilti luua ega säästvat arengut kavandada.

Põllumasinad ja fossiilkütused

Esiteks on tänapäeval ka põllumajandus küllalt suur fossiilkütustel põhineva energia kasutaja. Põllumajandusmasinad sõidavad valdavalt naftal ja seega künd, külv, väetamine ning saagikoristus on seotud süsihappegaasi (süsinikdioksiid, CO2) emissioonidega. Lisaks on vägagi energiamahukas ka lämmastikväetiste tootmine. Võrreldes elektritootmise, tööstuse ja transpordiga on see osa küll pigem väike, kuid mitte olematu. Seetõttu on kõik muutused põllumajanduses, mis fossiilkütuse kasutust suurendavad, vältimatult negatiivse kliimamõjuga; vastutustundlik uuendus põllumajanduses peab teiste näitajate seas käsitlema ka fossiilkütuste kasutamise vähendamise meetmeid.

Mulla harimine

Teiseks lendub põllumajanduse mõjul CO2 ka mullast selle harimisel. Suurima mõjuga on ilmselt kündmine, kuid ka kultiveerimine ja äestamine  – ühesõnaga kõik, mis mulda liigutab ja sellel olevat taimikut lõhub – põhjustab mullas oleva orgaanilise aine kiiremat lagunemist ja CO2 lendumist. Mida suurem mulla orgaanilise aine sisaldus, seda rohkem võib sealt ka süsinikku lenduda, mistõttu on eriti suure mõjuga turvasmulla harimine. Tegelikult käivitab turba lagunemise koos CO2 lendumisega juba kuivendamine, kuid eriti suureks muutub see kuivendatud turvasmuldade harimise korral. Seega on teistel võrdsetel tingimustel kliimasõbralikum mulda vähem häiriv ja kuivendamisest loobuv põllumajandustootmine. Omakorda lisab CO2 emissioonidele lisa turba kasutus aianduses, kus kasutatav turvas mineraliseerub ja toob kaasa emissioonid.

Loomakasvatus

Siiski tuleb põllumajanduse puhul rohkem kui CO2 emissioonist rääkida metaani (CH4) ja naerugaasi (dilämmastikoksiid, N2O) heitest. Nende gaaside osas loetakse just põllumajandust peamiseks emiteerijaks. Mõlemad on mahuühiku kohta kümneid kordi tugevamad kasvuhoonegaasid kui CO2. Et aga nende gaaside emissiooni absoluutväärtus jääb mitu suurusjärku alla CO2 üldheitele, jääb põllumajandus siiski üldkokkuvõttes energeetikale kliima mõjutajana tunduvalt alla.

Olulise vahemärkusena on tähtis mõista, et kõik need kolm gaasi esinevad ka looduslikult ja seega on tähtis mitte niivõrd nende emissioon kui niisugune, vaid heide ja kontsentratsiooni suurenemine atmosfääris ulatuses, mida ei saa tasakaalustada looduslikud „neelud”. CO2 puhul on peamine neel eluslooduse tegevus, kahe ülejäänu puhul aga on ülekaalus atmosfäärikeemia.

CH4 tekib väga paljude taimetoiduliste organismide seedekulglas, elevantidest termiitideni. Mäletsejad nagu veis ja lammas on suhteliselt suuremad CH4 emiteerijad võrreldes näiteks hobustega. See on lõiv, mis tuleb maksta nende võime eest väga tõhusalt seedida tselluloosirikast taimset toitu. Et tegu on looduses levinud protsessiga, ei maksa lehma röhitsemist ülemäära demoniseerida. Samas on tänapäeval maailmas veiseid ilmselt rohkem kui neid ja teisi mäletsejaid on ajalooliselt olnud, seetõttu on ka veisekasvatus üheks oluliseks põhjuseks, miks CH4 kontsentratsioon kipub tõusma. Kuigi on pakutud mitmeid viise veise seedekulglas metaanitekke pärssimiseks, ei julge sellist evolutsioonis enneolematut sekkumist mäletsejate seedimisse küll praegu soovitama hakata. Pigem tuleb globaalne veiste arv viia vastavusse globaalse aineringega. Samas ei saa Eesti kohta väita, et veiste arv meil ajaloolist ületaks.

CH4 tekib ka sõnniku anaeroobsel (ilma hapnikuta) lagunemisel. See käib mitte üksnes veise-, vaid näiteks ka seasõnniku kohta. Mida suurem laut ja sellega kaasnev sõnnikuhoidla, seda suurem on anaeroobse lagunemise osakaal ja suhteline CH4 heide. Siin ei saa ka meie teha nägu, et Eestit see ei puuduta: kuigi põllumajandusloomade üldine asustustihedus on meil pigem tagasihoidlik, on märkimisväärne osa piimalehmadest ja praktiliselt kõik sead koondunud suurtesse tootmisüksustesse, kus sõnnikuhoidlate metaaniteke on kindlasti oluline. Teisalt loob see võimaluse metaan kinni püüda ja energiaallikana ära kasutada.

N2O tekib denitrifitseerijate bakterite elutegevuse tõttu seal, kus on lämmastikku üle ja taimed ei jõua seda omastada. Lämmastiku ülejääk globaalses põllumajandussüsteemis tekib eelkõige sünteetilise väetise pideva lisamise tõttu. Konkreetsel põllul on lämmastiku liia tekitaja tihti ka liigne sõnnik, kuid just mineraalväetis on algpõhjus, miks maailma põllumajanduses ringleb liiga palju lämmastikku. Kliima suhtes vastutustundlik põllumajandus tähendab kindlasti mineraalse lämmastikväetise kasutamise otsustavat vähendamist.

Põllumaad ja kuivendamine

Põllumajanduslikus kasutuses oli 2018. a seisuga põllu- ja rohumaana arvel kuivendatuna vastavalt 28 390 ja 12 489 ha (Keskkonnaministeerium 2020), Eestimaa Looduse Fondis tehtud uuringu andmetel ligi 77 000 ha (ligi 36 000 ha riiklikest andmetest rohkem) turvasmuldi. Lisaks on kuivendatud 270 000 kuni 280 000 ha metsamaade turvasmuldi. Metsamaadest paikneb kuivendamata turvasmuldadel erinevatel hinnangutel 195 850 (käesolev uuring) kuni 240 000 ha (Keskkonnaministeerium 2020).

Eesti kuivendatud turbaaladelt lähtuv kasvuhoonegaaside heide on erinevatel hinnangutel ligikaudu 2,3 (Keskkonnaministeerium 2020) kuni 8 mln t CO2 (Barthelmes jt, 2015). Neist viimane ei sisalda kaevandatud turba lagunemisega seonduvaid emissioone. Nõnda on turbamaade kasutusega kaasnev heide Eestis ligilähedane transpordisektoriga (heide 2018. a 2,4 mln t CO2), pessimistlikuma hinnangu põhjal on see aga energeetikasektori järel ja transpordisektori ees suisa teisel kohal.

Autosõitu heide võrreldes kuivendusest tingitud heitega põllu- ja rohumaalt 5,2-22,4 t CO2 ha. See on 43 000 – 186 000 km (2018. a uute autode emissioon 120,4 g CO2 km )

Aitamaks emissioone vähendada, tuleks järkjärguliselt lõpetada kuivendatud turbaalade ÜPP eelarvest rahastamine (otsetoetused, põllumajanduse kliima- ja keskkonnatoetuskavad, kuivendussüsteemidesse investeerimise soodustamine), et põllumajandus- ja kliimapoliitika oleks omavahel kooskõlas ning paradigmamuutuse vajadus selge, jõudmaks rahvusvahelise õiguse järgi kliimamuutuste leevendamise eesmärkideni.

Loe lisaks ka vastupidest - kliimamuutuse mõjudest põllumajandusele globaalaselt ning Eestile.

Uuendatud 29.04.2021