Probleem nr 1: kuidas vähendada taastuvenergia tasu?
Kuigi suurte kõrvalkulude peamiseks süüdlaseks pole kindlasti taastuvenergia tasu, vaid pigem amortiseerunud elektriliinid ja hajaasustus, on elektri lõpphinda võimalik vähendada ka taastuvenergia tasu kärpides. Aga selleks tuleb vähendada taastuvenergia toetuseid.
Taastuvenergia toetust makstakse elektrituruseaduse järgi iga toodetud energiaühiku kohta, kusjuures toetuse suurus erineb tootmisviiside ja energiaallikate lõikes. Näiteks tuuleenergia puhul on toetus 53,7 EUR/MWh ja koostootmise puhul 32 EUR/MWh. Võrdluseks, 2015. aastal oli Eestis elektri börsihind keskmiselt 31,08 EUR/MWh. Toetuseid makstakse 12 aasta jooksul alates tootmise alustamisest. Taastuvenergiat tuleb toetada, sest selle omahind on fossiilsetest allikatest pärit energiast kõrgem.
Ent nii kõrgeid taastuvenergia toetuseid pole tingimata vaja. Eesti on Euroopa Liidu poolt seatud taastuvenergia eesmärgi peaaegu täitnud.
Tuleb arvestada, et muudatused saavad kehtida vaid uute tootjate suhtes. Õigusriigil pole sobilik vähendada juba välja lubatud toetuseid, millega on investeeringute tegemisel arvestatud. Sõnamurdlik käitumine võib rikkuda õiguspärase ootuse põhimõtet ning olla põhiseadusega vastuolus. Seda enam ei tohi oodata seadusmuudatuste vastuvõtmisega, sest seni võidakse teha uusi investeeringuid tuginedes kehtivale seadusele.
Kooskõlastamiseks esitatud eelnõu järgi toetatakse kehtiva skeemi järgi edasi tootjaid, kes on hakanud võrku elektrit andma enne 1. jaanuari 2018 (või tuuleenergia puhul 1. jaanuarit 2020). Edasised vaidlused lükkaksid neid tähtaegu veelgi edasi. Sellest võidaksid vaid investorid, kes jõuavad asuda enne määratud tähtaega elektrit tootma. Kui erimeelsused oleks suudetud jätta selja taha varem, oleks olnud võimalik jätta pikem üleminekuaeg, kuid minevikku muuta ei saa.
Probleem nr 2: kas taastuvenergia toetamine on riigiabi reeglitega kooskõlas?
Euroopa Liidu liikmesriigid ei või maksta toetuseid ja subsiidiumeid oma suva järgi, vaid peavad järgima riigiabi reegleid. Muuhulgas tuleb riigiabi periooditi kooskõlastada Euroopa Komisjoniga, kes on andnud taastuvenergia toetuste kohta oma juhised.
Alates 1. jaanuarist 2017 võivad liikmesriigid toetada taastuvenergiat üksnes vähempakkumistel, kusjuures kõik tootmisviisid peavad olema võrdses seisus. Kehtiv elektrituruseadus ei võimalda vähempakkumisi korraldada ning selle alusel toetatakse tuuleenergiat teistest energiaallikatest enam. Riigiabi reeglite rikkumise vältimiseks tuleb elektrituruseadust enne järgmise aasta algust muuta. Nagu viidatud, jätkatakse kehtiva skeemi järgi toetuste jagamist kuni 1. jaanuarini 2018 ja tuuleenergia puhul isegi 1. jaanuarini 2020. Seadust ei saa võtta vastu ilma üleminekuajata. Samas rikutakse sellega komisjoni juhiseid.
Kehtiv taastuvenergia toetusskeem võib olla riigiabi reeglitega vastuolus ka teistel põhjustel. Eesti taotles viimati taastuvenergia toetusteks luba 2014. aastal. Seejuures lubati, et skeemi muudetakse peagi ka „vanade tootjate“ suhtes. Elektrituruseadust pole tänaseni muudetud.
Kehtiv toetusskeem ei välista, et tootjad teenivad ebamõistlikke kasumeid. Kui elektrienergia turuhind peaks tõusma, jääb sellele lisanduv toetus samaks. Riigiabi reeglid keelavad ka muidu vajalikke avalikke hüviseid ebaproportsionaalselt toetada või ülekompenseerida. Seetõttu lubati Euroopa Komisjonile, et ka „vanade tootjate“ subsiidiumid on edaspidi sõltuvuses elektri turuhinnast. Toetus arvutatuks näiteks tuuleenergia puhul valemi „93 EUR/MWh miinus turuhind“ järgi. See tähendab, et kui turuhinnad oleksid tõusnud, poleks tootjate kasumid suurenenud, vaid toetus vähenenud. Alates 2014. aastast pole elektri turuhind tõusnud, vaid hoopis langenud. Kirjeldatud toetusskeemi rakendamine oleks väga kulukas ning sellest ollakse taganenud.
Siiski on õhus küsimus, kas kehtiv toetusskeem võib vanade tootjate osas jätkuda. Euroopa Komisjonile ollakse lubanud, et seda muudetakse, aga ühtegi head moodust ei ole välja käidud. Ministeeriumid peavad nägema eelnõuga veel vaeva.
Juba 2014. aastal moodustas taastuvenergia 26,47% Eesti energiatarbimisest ehk ligi poolteist protsenti rohkem seatud eesmärgist. Taastuvenergiat suudetaks toota ka oluliselt odavamalt. Eesti Energia Auvere elektrijaam on suuteline põletama 50% ulatuses biomassi. Pole täpselt teada, kui suurt toetust Auvere selleks vajaks, ent kindlasti oleks summa täna elektrituruseaduse alusel makstavast väiksem.
Plaanitavate muutustega sisuliselt vähendataks taastuvenergia toetuste suurust. Toetuse suurus poleks fikseeritud, vaid selguks vähempakkumisel, millel ei eritada taastuvenergia tootmise liike ega allikaid.
Toetuseid makstaks üksnes siis, kui riigi poolt seatud taastuvenergia eesmärk (elektri puhul 17,6% kogutarbimisest) pole täidetud.
Probleem nr 3: kuidas päästa Eesti Energia?
Elektri- ja naftahinnad on oluliselt kukkunud ning see lööb valusalt ka Eesti Energiat. 2011. aastal, kui otsustati Auvere elektrijaama rajamine, oli elektri turuhind keskmiselt 43,35 EUR/MWh. 2015. aastal oli elektri turuhind keskmiselt 31,08 EUR/MWh. Tõusu ei paista kuskilt – Leedu-Rootsi vahele rajatud NordBalt võib Baltimaade elektri turuhinda isegi alandada.
Hindade kokkukukkumine on vähendanud ka Eesti Energiat käivet ning kasumit. Turgude madalseis on muutnud halvemaks ka ettevõtte tulevikuprognoosid. Auvere elektrijaama tulususes kaheldi juba selle rajamisel ning elektrihindade langus on kõhklusi vaid suurendanud. Ilmselt seetõttu hindas Eesti Energia 2015. aasta lõpus Auvere elektrijaama 39,6 miljonit eurot alla. Madalate naftahindade tõttu ei lähe ka Enefitidel nii hästi, kui oodati.
Samas on Eesti Energia võtnud investeeringute tegemiseks palju laenu – 2015. aastal oli Eesti Energia netovõlg ligi 740 miljonit eurot. Tavapäraselt kohustatakse korporatiivlaenu andmisel võlgnikku hoidma finantsnäitajaid lepingus määratud vahemikus. Kuna Eesti Energia võlad on kasvanud, aga tulud ning varad vähenevad, muutuvad ka finantsnäitajad halvemaks. See tähendab, et Eesti Energia võib olla ohtlikult lähedal lepingutes määratud põrandatest läbikukkumisele. Tavapäraselt on võlausaldajal sellises olukorras õigus nõuda lisatagatisi või laenu tagasimaksmist.
Sellise stsenaariumi realiseerumine oleks Eesti Energiale ning riigile kohutav. Laias laastus saaks käituda kolmel viisil – rääkida võlausaldajatega läbi, refinantseerida laenud teiste võlausaldajate abil või suurendada Eesti Energia omakapitali. Esimesed kaks võimalust ei pruugi olla võimalikud ning tooksid ilmselt kaasa kõrgemad intressimäärad. Kolmas variant koormaks riigieelarvet.
Kuigi kõige halvema stsenaariumi realiseerumise risk on väike, on võimalik kahju üüratu. Seetõttu tasub igati vältida olukorda, kus Eesti Energia tulud veelgi vähenevad või Auvere elektrijaama tuleb hinnata veel enam alla.
Eesti Energia ning Auvere elektrijaama tulusid saab suurendada taastuvenergia toetuste abil. Auveres on ilmselt võimalik toota taastuvenergiat üsna odavalt. Teoreetiliselt on puitu võimalik põletada ka Balti elektrijaamas. Kui taastuvenergia toetuseid jagataks vähempakkumisel, millel Auverel lubataks osaleda, võiks Eesti Energia pakkumus olla edukas. Selleks tuleb aga muuta elektrituruseadust.
Auvere väärtust võiks tõsta ka taastuvenergia statistikakaubandus – ühes riigis toodetud taastuvenergia võib tasu eest minna teise riigi arvestusse. Statistikakaubandus on Euroopa Liidu õiguse alusel lubatud, kuid selleks pole Eestis seadusandlikku raami. Ka selleks tuleb muuta elektrituruseadust.
Sellised muudatused kahjustaksid aga teisi taastuvenergia tootjaid, kelle lootus saada tulevikus toetust väheneks. Samuti suureneks nõudlus puidu järele, mis võib kahjustada pelleti-, paberi- ja tselluloositootjaid. Lisaks võiks kannatada ka loodus, sest suureneks surve metsasid raiuda.
Kahtlemata võidaksid aga Ida-Virumaa töötud. Puitu pole mõistlik kaugelt transportida. Suurenenud nõudlus looks töökohti just Ida-Virumaa metsades.
Kokkuvõte
Taastuvenergia toetuste jagamise skeemi muutmine on õiguslikult vajalik ning majanduslikult mõistlik. Seda on püütud teha juba aastaid, kuid viljatult. Venitamine on loonud olukorra, kus tuleb valida riigiabi reeglite rikkumise või õiguspärase ootuse riivamise vahel. Kumbki valik pole hea, ent olukord muutub ajaga üksnes halvemaks. Kooskõlastamiseks esitatud eelnõud lugedes jääb vaid loota, et kokkulepe seekord peab ning et rikkumiste osas pigistatakse silma kinni. Soe soovitus – üritatagu palun jõuda järgmistel kordadel otsuste tegemiseni varem, sest muidu tulebki teha nii keerulisi valikuid.
Sten-Andreas EhrlichEnergeetikahuviline
** Arvamuslugu on ilmunud politika.guru lehel ja avaldame selle autori loal