Puidupõletamise keskkonnamõju on negatiivne
Biomassist saadav energia pole süsinikneutraalne. Puitu põletades eraldub CO2 energiaühiku kohta rohkem kui kivisütt põletades. See panustab kliimamuutustesse samal moel kui fossiilse päritoluga CO2. Ainus erinevus on, et puud kasvavad tagasi. Ent kliimamõju mõttes on olukord varasemaga võrdne alles siis, kui puud on tagasi kasvanud. Aprillis Eestit väisanud Rootsi biomajanduse ekspert professor Tomas Lundmark möönis, et kliimakasu saaks Eestis aktiivselt metsi majandades lõigata alles u 70 aasta pärast. See on liiga hilja, sest vähem laastava 1,5-kraadise temperatuurimuutuse raami jäämiseks on tarvis õhu kasvuhoonegaaside kontsentratsioon juba lähiaastatel alla saada.
Metsandusest kliimakasu lõikamiseks peab rangelt jääma metsavaru säilitavate või suurendavate raiemahtude juurde. Keskkonnaministeeriumi tellimusel valminud „Eesti võimalused liikumaks konkurentsivõimelise madala süsinikuga majanduse suunas aastaks 2050” toetab kliimamõju mõttes 8,4 miljoni tihumeetri suurust aastast maksimaalset raiemahtu, mis ei kahjustaks metsade süsinikusidumise võimet lühikest ega pikka aega. Ent seegi maht eeldab puidu tarka kasutamist, mitte põletamist, sest metsadesse talletunud süsinikuvaru võib ikkagi väheneda ja seda saab asendada ainult pika elueaga tooteid luues.
Kõik öeldu kehtib bioenergia kohta tervikuna, aga Eesti plaanid teeb eriti kliimavaenulikuks Eesti Energia jaamade väike efektiivsus. Kaks kolmandikku seal põletatud puitu läheb sisuliselt lihtsalt õhku, ilma et saaksime sellest lambi põlema või mõne tööriista käima. Efektiivsus on võrreldamatult kehvem kui tänapäeva koostootmisjaamadel. Raiskav põletamine ei ole kliimamuutusi ohjeldada püüdval planeedil mingil moel mõistlik.
Metsade elustiku täbarast seisust on viimasel ajal päris palju juttu olnud. Endiselt lisandub liikide inventuuridest teadustöid ja uudiseid, mis kinnitavad Eesti vana metsa elustiku ohustatust. Endiselt kuuleme vääriselupaikade raiest ja loodusmetsa pindala vähenemisest. Kindlasti ei kanna bioenergeetika üksi vastutust kõigi elustikuvaenulike raiete eest. Ent olukorras, kus energeetikas lõpetab umbes pool Eestis raiutud puitu, võiks ka vastutus proportsionaalne olla.
Eesti trügib statistika müügiga ebaausa kaubanduse turule
Eesti pakub oma kliima- ja elustikuvaenulikku, ent Euroopa Liidu taastuvenergeetika leebete säästlikkuse kriteeriumite vahelt läbi pugevat statistikat näiteks Belgiale. Belgia on oma riigis säärasele masspõletamisele selge „ei” öelnud, sest nad ei suudaks selle mõju kliimale ja elurikkusele oma valijatele õigustada. Euroopa Liidu ees võetud taastuvenergeetika osakaalu kohustusi tuleb täita ja üks viis selleks on statistikakaubandus. Eesti lahke abikäsi keskkonnamõju silma alt ära saamiseks võib osalistele olla atraktiivne, ent on sügavalt ebaeetiline.
Eesti Energia õigustab masspõletamise plaani väitega, et teised teevad sama. Tõepoolest, näiteks Suurbritannia Draxi jaam põletab juba praegu üüratu koguse Eesti puitu. Sama lõdvad arusaamad puidupõletamise kliimamõjust on käibel veel mitmes Euroopa riigis. Ent ühtlasi leidub eesrindlikke riike, mis ei pea masspõletamist kliimasäästlikuks ja on alustanud selle piiramist. Näiteks eelmainitud Belgia ja selle naaber Holland. Ja Eesti Energia jätab ütlemata, et ka Draxi jaama kritiseeritakse Suurbritannias palju ja selle praegusega sarnane toimimine pole tulevikus enam kindel.
Eesti Energia lohutab, et puudu tulevat puitu ei hakata raiuma Eesti metsast, vaid imporditakse Ameerikast või Aafrikast. Aafrika kohta ei saa kahjuks kosta midagi muud, kui et haavatava maailmajao lahendusena mainimine tekitab kõhedust. Ameerika kohta on teada, et Euroopa suurenev nälg pelletite järele juba kahjustab sealseid metsi. Kuna USA pole Pariisi kliimaleppe osaline, saab ta biomassi tootmise kliimahoidlikkusele vilistada ja saata Eestisse üüratu koguse üleraie käigus saadud puitu. Nii saaksime ebaausa äri otsesteks osalisteks.
Elektrituruseaduse muutmise eelnõuga ei tohi praegusel kujul edasi minna, sest selle statistikakaubandust reguleeriv osa on ohtlik, kliimavaenulik ja ebaeetiline. Selliste omaduste mahitamist me ju oma valitud rahvasaadikutelt ei oota. Sestap kutsun riigikogu liikmeid üles mitte võtma eelnõu praegusel kujul vastu, vaid pooldama säästvamaid ja edumeelsemaid lahendusi nii kliimamuutuste leevendamise puhul kui ka koostöös teiste Euroopa riikidega.
Artikkel ilmus 23.mail Eesti Päevalehes.